» Üritused » Üritused 2000 » 

Utti kiirendusvõistlus ja Forssa Pick-Nick
» Reede
» Laupäev
» Utti tulemused
» Pühapäev

Seekordse reisi eesmärgiks oli lüüa mitu kärbest ühe hoobiga ja saada osa erinevatest üritustest: esiteks käia cruisingul Helsingis, seejärel sõita välja korralik timeslip, ja lõpetuseks minna veel ühele suuremale USA autode üritusele Soomes, Forssa Pick-Nick'ule.

 


Reede

 

Seegi kord hakkasid lõbusad sündmused juba tollis, seekord Soome poolel. Kui eelmisel reisil tundis Eesti toll huvi selle vastu, kas Camaro tagant ka lahti käib, siis nüüd köitsid Soome tolli tähelepanu tagaistmel reisinud BFG Drag Radial rehvid, mille kohta küsiti kohe kahtlustavalt, et kas kavatseme need Soomes maha müüa. Tuli siis selgitada, et minnakse kiirendusvõistlusele ja seal on need kavas alla panna. Tollist läbi, tuli navigeerida Kaivopuistoni, kus pidi toimuma cruising ja kus oli kavas kohtuda Jyrkiga. Navigeerimine polnud kuigi keeruline: ei tarvitsenud just kaua õiges suunas sõita, kui vaatevälja hakkas ilmuma üha rohkem Ameerika rauda ja Peebu auto polnud enam ainuke V8, mis kõrvu hakkas.

Igaks juhuks võiks vast lühidalt selgitada, et cruisingu puhul on tegemist suurema hulga autode rahuliku ringisõitmisega linnas; algselt kujunesid cruisingud välja iseeneslikult, nüüd juba (nagu ka selle ürituse puhul) organiseeritult, eesmärgiks ikka mõnusalt aega veeta, oma autost rõõmu tunda ja seda rõõmu teistegagi jagada.

Ise jäime koos Jyrkiga teeäärsesse parklasse, kust suur osa cruisijatest paistis mööda ja läbi sõitvat. Seal saigi siis paar tundi veedetud niisama juttu puhudes ja mööduvaid autosid vaadates. Esindatud olid kõik USA autoharrastuse suunad, alates hot rodidest, customitest ja 50-ndate lõpu/60-ndate alguse lahtistest fullsize autodest (vahest kõige mõnusamad cruisimasinad) kuni muskelautode ja moodsama tehnikani välja. Suuremat tähelepanu pälvisid kaks autot.

 
Esimene oli '67 Barracuda, millele tagantjärgi alumiiniumplokiga Hemi sisse pandud. Lisaks Hemile oli masina silmatorkavaks omaduseks veatu välimus, mis mõtted vägisi stock autole viis.
Sellesse pilti tekkis mõra alles siis, kui pilk langes tagaketsile, ja kui Hemi pärast mõningasi raskusi käima saadi, oli mulje juba hoopis muu.
 

Teine auto ei tekitanud seevastu mingeid illusioone. Oli juba üsna hilja, kui pimedusest hakkas kostma veel Barracudastki kurjemat häält ja nähtavale ilmus must masin, shaker scoop'iga kapotil, valgustatuna vaid parkimistuledest, mistõttu oli raske kohe eristada numbrimärki, milleks oli HEM-1. Tegu oli '70 Hemi 'Cudaga, millest Soomes ka ajakirjades juttu on olnud.

 
Auto on orginaal-Hemi ja seega üsna haruldane (toodetud 667 tk.); sellele vaatamata pole tegu restoga, vaid mootor on saanud header'id ja järsuma nukkvõlli ning ka välimust on veidi muudetud. Tulemus selline, mida sõnastikust leiaks mõiste 'Bad-ass street machine' alt.
 

Cruisingu vähem rahulik seltskond koguneb traditsiooniliselt Helsingi Jäähalli parklasse, kus põhiliseks tegevuseks on ulatuslik kummide suitsetamine. Kuna kellaaeg oli hiline ja järgmisel päeval kavas võistlus, mis nii juhilt kui autolt head tervist eeldas, jäi sinna seekord minemata. Jyrki lubas meid autoga ees sõites kenasti hotelli juhatada, aga öösel linnavahel sõites juhtus see, mis juhtuma pidi ja autod jäid punase tule taha kõrvuti. Rohelise süttides Jyrki Dart muidugi astus eest ära, aga Camaroski said selg ja iste meeldivalt lähedasteks tuttavateks. Sedasi mõõdukalt kiirustades jõudsime ka linnast välja kiirteele, kus sai mõnda aega rahulikult liigeldud, kuni Jyrki otsustas näidata, miks võimsa autoga möödasõit turvaline on. Kahest rekkast ja paarist muidusõidukist ettejõudmine oli kiire ja vali manööver; vaid mõne sekundiga võis tal käes olla ligi 180 km/h. Peep mõnevõrra konservatiivsema 95 mph'ga muidugi järgi.

Öö möödus Espoos, üsna soodsas Bonus Inn hotellis, kahene tuba 360 FIM + hommikusöök 40 FIM/nägu. Pärast varajast hommikusööki tuli asuda teele, et jõuda õigeks ajaks Utti, kus pidi aset leidma kiirendusvõistlus.

 

Laupäev
 

Võistluse toimumiskohaks oli Utti lennuväli, paar kilomeetrit Kouvolast, mis omakorda on umbes 100 kilomeetrit Helsinkist kirdesse. Osavõtutasu 150 FIM. Ürituse korraldajaks oli FHRA Kouvola ry, ajavõtu eest vastutas Riverside Cruisers. Muide, neid mehi koos oma varustusega on võimalik üheks ürituseks palgata, 5000 FIM + sõidu- ja majutuskulud, juhuks, kui keegi tahab ka Eestis õige ajavõtuga kiirendusvõistlust korraldada.

Hyvinkää võistlusega oli vahet niipalju, et ilm oli ilus ja rahvast seetõttu rohkem, samuti lubati rajale ka eurod-japsid ja mootorrattad. Autoklasse oligi vaid kaks, V8 ja muud, võistlusautodel polnud eraldi klasse, mis tegi tänavaautoga hea koha saavutamise üsna raskeks. Muu oli üsna sarnane, kiire tehnoülevaatus, juhtide koosolek ja kvalifikatsioonid.

Kvalifikatsioonisõidud kujunesid võistlejate paljususe tõttu veelgi pikemaks kui Hyvinkääl, kõikidel oli võimalik sõita 3-5 korda. Oodatult kiired oli mootorrattad, kvalifikatsiooni võitja sõitis välja aja 9.943@240.00 km/h. Mitte-V8'te klassis valitsesid muidugi turboautod, kvalifikatsiooni võitis 2-liitrise mootoriga Opel tulemusega 11.091@197.80. Veidi altpoolt võib leida mõlema autoklassi kvalifikatsioonitabelid. Eurodest-japsidest leiab esimesed tänavaautod kohtadelt 12.-13., vastavalt Ford Sierra Cosworth ja BMW M5. Neile järgneb veel üks huvitav sõiduk, nimelt 1,6-liitrise turbomootoriga Lada. Lõppkiiruse järgi võis asja võimsus olla 300 hj kanti :) Kvalifikatsiooniaegade põhjal pandi mõlemas klassis kaheksa kiiremat eliminaatorisse, mitte-V8 klassis osutus lõpuks võidukaks neljandana kvalifitseerunud Mitsubishi Galant GTI, silma järgi endine (või ka praegune) rallimasin. Natuke kurb on see, et asjaga pole võimalik burnouti teha, aga nagu 60-jala aegadest näha, liikus asi kohalt ainult veidi aeglasemini kui kiireimad laiade slickidega kaheveolised.

V8-klassis oli mõned kiirematest autodest tuttavad juba Hyvinkäält.

 
 '72 Chevrolet Corvette ja '70 Dodge Challenger
kvalifikatsiooni 1. ja 4. koha autod
 

Nagu ka Hyvinkääl, oli see Corvette küllaltki omaette klassist ja veeres üsna vääramatult võidu poole. Vette'ile kuulus parim kvalifikatsioonitulemus ajaga 10.285@235.29, kuid ühes aja poolest aeglasemas sõidus lõi ta lõppkiirusetabloole lausa sellise numbri nagu 248.21 km/h.

 
Natuke selgus ka auto mootori kohta, tegu on nimelt endise Pro Stock mootoriga, mis selgitab nii suurt hooldevajadust kui ka muljetavaldavat võimsust (praegused 500 CID Pro Stock mootorid annavad 1100-1200 hj, Vette's olev mootor on veidi vanem ja väiksem, selle võimsus võib olla 800-850 hj).
 

Kohal oli ka teisi huvitavaid autosid, mis Hyvinkääl ei sõitnud. Kõige muljetavaldavam oli neist kollane '65 Chevrolet Impala SS. Masin nägi välja suur, ilus ja viimistletud. Veidi valvsaks tegid vaid väiksed '502'-kirjad esitiibadel.

 
See päris lahmakas auto sai kvalifikatsiooniajaks 11.946@191.49. Suur mass andis hea pidamise ja see kulus ka ära, kuna kirjad ei valetanud, tegu oli GM'i 502 CID (8,2-liitrise) 'crate' mootoriga, mis ammutas lisajõudu pagasiruumis asunud suurest sinisest pudelist. Teisisõnu oli asjal peal nitro. Võimsust kokku 525-550 hj.
 

Väliselt jätsid veel väga hea mulje kaks stiilselt musta masinat, '72 Chevy Nova ja '68 Pontiac Firebird.

 
 '68 Firebird ja '72 Nova
 
 

Nagu hiljem selgus, polnud Firebird eriliselt kiire, seda huvitavam oli aga Nova. Nagu kvalifikatsioonitabelist näha, oli Nova seal 6. kohal. Kui aga arvestada, et tegu oli ainsa (ja sealjuures mitte väga suure töömahuga) small-blockiga, mis eliminaatorisse jõudis, siis pidi tegemist olema päris asjaliku mootoriga. Seda oli tegelikult juba kõrvaga kuulda, asi läks kergesti ja väga puhtalt pöördesse. Nagu Jyrki selgitas, on tegu USA-s ehitatud mootoriga. Kommentaariks rääkis üks kohalik endine kiirendusvõistleja, et USA-s ehitatud mootoritel on sees eriline hing, mis asjad hoopis teistmoodi käima paneb, ja hoiatas, et see hing pääseb mootorist välja, kui see lahti võtta. Lõpetuseks tõdes ta kurbusega, et selliseid hingi on palju Soome metsade ja järvede vahele niimoodi hulkuma lastud ja autod on pärast seda aeglasemaks jäänud... Nova igatahes liikus veel üsna hingestatult.

Jyrki ise hoidis oma autot Alastaro Night Race'iks ja ei osalenud, kuid tema ehitatud mootoriga Plymouth Valiant kvalifitseerus kolmandana tulemusega 11.342@195.65. Poolfinaalis läks auto kokku aga varem kirjeldatud Vette'ga ja et väikestki võidulootust säilitada, tuli võtta ideaalne reaktsioon. Tulemuseks äärmiselt napp 0.002-sekundiline punane tuli (valestart) ja kaotus. Teises poolfinaalis oli Hyvinkäält tuttav ja siin esimeses ringis Novat võitnud Oldsmobile 442 kiirem Impala SS'ist, kuid finaalis Vette vastu ei leidnud temagi mingit rohtu ja Vette võis peale finshijoont pidurdusvarjud võitjana lahti tõmmata.

Lõpetuseks võiks veel mainida üht masinat, mis seal testimas oli. Selle auto kõrval tundub ka võistluse võitnud Corvette peaaegu tänavaautona. Tegemist Super Comp klassi võistlusmasinaga, mille jõuvarudest peaks piisama vähemalt 8.9 aegade sõitmiseks, kuna see on klassi indeks. Jõudu võis niipalju ollagi, aga pidamist paraku mitte. Sellised autod sõidavad tavaliselt liimitud (väga kleepuva ollusega kaetud) rajal ja Utti asfaldil piirdus masin 11-sekundi aegadega, tõsi küll lõppkiirus oli 220-230 km/h.

 
 Super Comp Vette
 
 

Peep võis oma sõitudega märksa rohkem rahul olla, ta sõitis välja oma parima aja (13.210@169.01) ja ühes stardis näitas lõppkiirust 171.43 km/h, mis hakkab juba olema kooskõlas auto juures tehtuga. Tema auto oli tegelikult üks kiiremaid tänavaautosid, ettepoole jäid peamiselt puhtad võistlusmasinad või siis võistlemiseks ehitatud autod, millega siiski vähem või rohkem edukalt ka tänaval sõita sai.

Kokkuvõtvalt oli tegemist Hyvinkää võistlusele üsna sarnase üritusega, kus on päris meeldiv võimalus oma autole häid aegu välja sõita, mida seekord soosis ka ilus ilm. Sellest üritusest oli võimalik osa võtta ka mitte-USA sõidukitega, nii et kui keegi sellist masinat veerandmiilil piitsutada tahab, siis miks mitte järgmisel aastal proovida.

Olles vaadanud veel alternatiivseid võimalusi oma G-sid kätte saada (lennuvälja kohal tegi väikse tiiru F-18A Hornet), oli aeg hakata Forssa poole liikuma, et selle läheduses kämpasse telk püsti ajada (selle lõbu eest tuli maksta 60 FIM, hotell oleks olnud 415 FIM/nägu), et end järgmise päeva ürituseks välja magada.

Allpool veel mõned pildid, mis Uttis tehtud said, klikka pilti, et saada suurem pilt:

 
'71 Plymouth Hemi 'Cuda. Siiski mitte üks 115 üliharuldasest originaalautost, vaid ise 340-mootoriga autost ehitatud. Aga Hemi asja igatahes liigutas, kuigi mitte väga kiiresti, parim aeg 14.324@162.90
'70 Chevrolet Chevelle. See oli juba üsna kiire masin, 454 CID mootor liigutas auto läbi veerandmiili 8. kvalifikatsioonitulemusega, 12.553@174.76.
'71 Mercury Cyclone Spoiler, jällegi tegu klooniga, mis nägi päris hea välja ja rohkem näituseautoks ehitatud masina kohta liikus rahuldava 15.438@145.75 tempoga, kuigi 429 CID mootor võiks ehk rohkemakski võimeline olla.
'66 Oldsmobile 442, mitte see, mis kvalifikatsioonis 2. kohale tuli (too '65 mudel paistab tegelikult üleval vasakul), aga sellegi auto juures on näha ram air süsteem, mis saab õhku sisemiste esitulede aukudest.
Sellel reisil paistab palju Firebirde filmile jäänud olevat, see '68 Pontiac Firebird 400 Convertible torkas silma Uttis.
Kuigi parkla jäi seekord Uttis korralikult läbi uurimata, siis vähemalt selline '70 Dodge Super Bee õnnestus vähese jalutamise peale üles leida.
Üks suhteliselt vähestest rajal käinud Mustangidest, 351 mootorist jagus jõudu üsna lugupeetavateks 13.2@170 aegadeks.
'69 Mustangi kõige silmatorkavam versioon kandis nime Mach 1. SportsRoof kere, esi- ja tagaspoilad, õhukogujad külgedel, must scoobiga kapott - ilmselt kõige väljakutsuvama välimusega pony-car üldse. Pildil oleval isendil puuduvad millegipärast Mach 1 küljetriibud.
Üritusele aitas ilmet anda ka selline heal tasemel rod.
 

Utti tulemused
 

Altpoolt leiab nii V8 kui mitte-V8 autode kvalifikatsioonitulemused. CID on mootori töömaht kuuptollides (ainult V8-te puhul, kuna teise tabeli töömahte pole nagu sügavat mõtet kuuptollides väljendada :), RT on reaktsiooniaeg (kuna tegu oli kvalifikatsiooniga, siis ei pööranud juhid sellele erilist tähelepanu ja aja sai kätte ka punase tulega, s.t. alla .500 reaktsiooniga), 60ft on kuuekümne jala aeg, viimased kolm veergu on distantsi läbimise aeg, lõppkiirus ja juhi nimi. Kui toodud numbrite tähendus huvitab, tasuks vaadata sissejuhatust kiirendusvõistlustesse.

 
  Auto CID RT 60ft ET Kiirus Juht
1. Chevrolet Corvette '72 477 0.664 1.880 10.285 235.29 Hannu Hellman
2. Oldsmobile 442 '65   0.435 1.893 10.685 220.86 Juha Kauppinen
3. Plymouth Valiant 451 0.579 1.851 11.342 195.65 Jussi Lahti
4. Dodge Challenger '70 440 0.465 1.915 11.912 181.82 Asko Somppi
5. Chevrolet Impala SS '65 502 0.671 1.970 11.946 191.49 Timo Jussila
6. Chevrolet Nova '72 355 1.132 1.976 12.247 181.82 Mikko Komppa
7. Dodge Dart 383 0.983 1.942 12.503 173.08 Timo Kaisla
8. Chevrolet Chevelle '70 454 1.162 2.194 12.553 174.76 Kari Koli
9. Chevrolet Chevelle '64 454 1.074 2.064 12.596 172.25 Olli-Pekka Linnamäki
10. Chevrolet Camaro '67 454 1.303 2.296 12.652 188.48 Timo Rikkonen
11. Dodge Challenger   1.224 2.124 12.741 177.34 Kalle Partanen
12. Chevrolet Nova 350 0.000 2.050 13.062 173.08 Timo Heiskanen
13. Chevrolet Camaro '71 396 0.564 2.191 13.062 170.62 Toumo Noukkala
14. Chevrolet Malibu   1.060 2.114 13.104 169.81 Jussi Tukiainen
15. Dodge Dart '66 360 1.029 2.260 13.163 176.47 Simo Heikari
16. Ford Mustang 351 0.749 2.097 13.185 169.81 Tuukka Näkki
17. Chevrolet Camaro Z28 '96 350 1.134 2.170 13.210 169.01 Peep Pihotalo
18. Plymouth Valiant '65 340 0.338 2.255 13.235 167.44 Atte Vesalainen
19. Dodge Dart '68 383 1.221 2.637 13.574 173.08 Mika Pesonen
20. Ford Capri V8 221 0.886 2.318 13.821 163.64 Sami Sorvali
21. Pontiac Firebird 402 1.511 2.583 13.880 167.44 Marko Kilponen
22. Pontiac Firebird 350 0,000 2.587 14.051 173.91 Marko Vuorela
23. Chevrolet El Camino 350 0.976 2.352 14.150 162.90 Anssi Löppönen
24. Plymouth 'Cuda '71 426 0.558 2.379 14.324 162.90 Simo Joronen
25. Plymouth Barracuda '68 340 1.057 2.562 14.374 167.44 Riku Rantanen
26. Chevrolet Chevelle '69 350 0.887 2.615 14.378 160.00 Ismo Tylli
27. Chevrolet Impala '65   1.297 2.303 14.457 159.29 Hannu Kupsa
28. Pontiac Firebird Trans Am 455 0.605 2.408 14.564 154.51 Ketti Rautio
29. Chevrolet Corvette 350 1.026 2.254 14.579 151.90 Jussi Forström
30. Volvo 240 350 0.811 2.200 14.726 157.89 Tommi Tervo
31. Dodge Coronet 360 0.523 2.268 14.893 151.90 Paul Paloniemi
32. Buick Special 350 1.338 2.575 15.059 150.63 Markku Honkalehto
33. Chevrolet Bel Air '57 350 1.144 2.631 15.137 149.38 Jukka Kajander
34. Chevrolet Chevelle 350 1.354 2.543 15.289 145.75 Jyrki Tähti
35. Mercury Cyclone Spoiler 429 0.894 2.576 15.438 145.75 Jukka Johanson
36. Dodge Dart '65 360 1.302 2.869 15.597 152.54 Marko Rickman
37. Chevrolet El Camino 307 1.575 2.674 15.800 135.85 Jari Laakso
38. Chevrolet 350 1.314 2.467 16.083 144.00 Jarkko Rautainen
39. Chevrolet Bel Air '57 283 0.913 2.720 16.411 141.18 Mikko Hahl
40. Dodge Polara '65 440 0.728 2.887 16.741 133.83 Timi Jäppinen
41. Plymouth Belvedere 318 1.328 2.645 17.060 131.87 Ted Helin
42. Cadillac Hearse 472 0.718 2.774 17.277 127.66 Sheikki
43. Ford Ranchero '74 460 0.690 2.809 17.442 127.66 Jouni Kotaniemi
44. Chevy Van 350 1.305 2.858 18.371 120.81 Seppo Parkkari
45. Dodge 273 0.795 3.133 19.613 115.76 Antti Leussu
 
  Auto RT 60ft ET Kiirus Juht
1. Opel 2,0 Turbo 0.410 1.808 11.091 197.80 Kari Haapalainen
2. BMW 2002 Turbo 2,2 0.915 1.888 11.176 205.71 Tero Laukkanen
3. VW Desert Dog 1,6 Turbo 2.776 2.146 12.669 178.22 Petri Liukkonen
4. Mitshubishi Galant GTI 0.659 1.910 12.765 172.25 Cay Leppälä
5. Ford Escot MK I 2,0 1.034 2.274 12.831 190.48 Marko Järvelä
6. Ford Escort 2,0 1.036 2.274 12.844 183.67 Niklas Katjavuori
7. Toyota Starlet 1,6 0.796 2.198 12.981 173.91 Simo Kosunen
8. Toyota Timangi 1000 1,191 2.342 13.048 179.10 Jouni Wall
9. Opel Ascona 1,9 3.144 2.488 13.482 189.47 Mikko Porkka
10. Toyota 2,0 1.386 2.369 13.564 183.67 Jari Jäkälä
11. BMW 320 Turbo -82 1.354 2.633 13.917 177.34 Terho Niemelä
12. Ford Sierra Cosworth 2,0 0.485 2.493 14.498 166.67 Petteri Niemelä
13. BMW M5 3,6 1.149 2.174 14.628 157.21 Petri Peltola
14. Lada 1500S Turbo 1,6 1,207 2.771 14.816 164.38 Juha Rajavuori
15. Mini 1,3 Turbo 2.134 2.708 14.864 156.52 Pasi Mentula
16. Porsche 944 Turbo 2,5 0.825 2.551 14.983 151.90 Martti Mutanen
17. BMW 2002 1.054 2.393 15.334 145.16 Jari Mikkonen
18. Ford Escort 1,6 0.414 2.504 15.682 146.34 Tomi Solavuo
19. Audi A4 1,8 1.088 2.322 15.886 141.73 Jari Hoikkala
20. Opel Omega 3,0 1.318 2.505 16.034 141.18 Jouni Punakivi
21. Opel Monza 3,0 1,109 2.533 16.039 137.93 Reijo Laine
22. Ford Escort 2,0 0.685 2.545 16.227 136.88 Jukka Siekkeli
23. BMW 319 2,5 0.561 2.877 16.255 146.34 Jari Klemettilä
24. Ford Taunus 2,0 -73 0.581 2.390 16.788 128.11 Timo Siren
25. Toyota Corolla 1,3 1.380 3.613 17.094 139.53 Petri Menula
26. BMW 318 1.006 2.816 17.597 125.87 Sakari Paloniemi
27. Bedford Blitz 2,1D 1.143 3.373 25.641 82.95 Markku Hakalin
 

Pühapäev
 

Pühapäevaks oli planeeritud osalemine Forssa Pick-Nick'ul, mis on Soome suurim USA ja mingil määral ka muude autode sündmus. Ürituse toimumiskohaks Pilvenmäen Ravirata (hipodroom) ja korraldajaks Street Machine Club Forssa. Ürituse kohta leiab infot ja pilte (mitte veel selle aasta) SMCF kodulehelt.

Mõni aeg enne ürituse algust kohale jõudes oli kohal vaid paarkümmend autot, kuid vähehaaval veeres neid aina juurde. See oli sobiv hetk veidi keha kinnitada ja ringi vaadata. Nii saigi 'romutorile' ring peale tehtud. Seal müüdi sisuliselt igasugust kola, mida üldse olemas on, alates kirjutusmasinatest, aiatööriistadest ja 70-ndate koduelektroonikast kuni veidi rohkem autodega seotud asjadeni välja. Igasuguseid pudi-padi juppe pakuti nii USA kui muudele autodele. Palju müüdi märke ja kirju eri autode küljest (SS396 Volga, anyone?), automudeleid ja igasuguseid H-D'ga seotud suveniire. Tarvilikumast otsast oli kohal ka Alfamer OY van, kust leidus päris palju kirjandust, sh. Chiltoni Manual'e, Hemmings Motor News'i ja ka ilusaid pildiraamatuid.

Romutorilt tagasi jõudes oli hipodroom märksa rohkem täitunud ja autosid voolas ühtlase vooluna juurde. Lõpuks võis kohal olla umbes 300-400 USA autot, lisaks mõnikümmend eurooplast-jaapanlast.

Allpool siis paar masinat, mis rohkem silma hakkasid (klikka pildil, et näha suuremat (ja kvaliteetsemat) pilti):

 
See karm ja konkreetne asi jäi silma päris sissepääsu juures. Kahjuks ei oska öelda, millega täpselt tegu, aga kurjad keeled räägivad, et masin on suuteline 12.5 kanti veerandmiiliaegadeks.
Karm ja konkreetne asi hipodroomilt lahkumas. Natuke peaks aimata olema, et kumerate vormide all on peidus ka massiivne tagakets.
'70 Chevrolet Chevelle SS. Kui mälu ei peta, siis tagantvaates oli tegu natuke uuema mudeliga. Näha on, et pilt tehtud sündmuse alguses, plats veel üsna tühi.
Kus punased Chevelle'id ees, seal rohelised GTO'd järel, või isegi eespool, kui just LS6 Chevelle'iga tegu pole. Pildil '69 Pontiac GTO.
Ja kus üks GTO, seal tihti teinegi, seekord '69 Convertible
Väga kenasti restaureeritud '70 Dodge Challenger R/T Convertible 383. Autost on juttu olnud V8 Magazine'i numbris 5/97.
Auto 383 CID mootor ja selle ümbrus on samuti veatult korrastatud.
1970. a. oli lisaks uuele Challengerile Dodge'i mudelivalikus ka teisi ilusaid autosid, nagu see Charger.
'67 Pontiac Firebird 400 Convertible, näha õhukogujad ja hood tach (kapotil asuv tahhomeeter, see juhi poole suunatud muhk), tänapäeval üsna kõrges hinnas lisavarustus.
Ei ole midagi teha, '67 Pontiac Firebird lihtsalt on ilus auto, eriti kui 400 CID mootor ja hood tach jälle kohal on.
Ja siin veel üks '67, seekord kollasena.
Ja lõpetuseks veel üks teise põlve esindaja - '72 Pontiac Firebird Formula 400.
Kui muskelautode ajaloos sai '71 ja hilisemate AMC Javelin'ide kujunduse kohta natuke pahasti öeldud, siis seda '71 Javelin AMX'i vaadates tuleb hakata oma sõnu tagasi võtma. Kaared esirataste kohal on küll veidi kummalised, aga üldmulje on sellegipoolest päris hea.
Lisaks Mustangi-klubile hea reklaami tegemisele on see '69 Mustang suurepärane näide sellest, et 1969. a. oli Mustangi disaini haripunkt, auto välimuses on just parajas proportsioonis ponyt ja powerit.
'68 Mercury Cougar XR7, pony ja power siingi olemas, lisaks ka veidi luksust ja stiili.
Korralik Nõukogude auto... Aga oh õnnetust, vaenlane ei maga ja sellegi '56 ZIM'i kapoti alla on ennast poetanud kapitalistlik jõuallikas, 355 CID small-block, mille õõnestustegevus on auto suisa veeradmiililegi viinud, tulemuseks aeg 16.1. Autost oli juttu V8 Magazine'i numbris 2/97. Lätis nägi tqhq ühte sarnast originaaltehnikaga autot, mis poole lühemal distantsil üle 20 sekundi veetis.
Rääkides esindusautodest, oli väga huvitava välimusega üks oma aja kõige esinduslikumaid autosid, '59 Lincoln Continental Mark IV
Mis oleks USA autode üritus ilma tri-five ('55-'57) Chevyta? Mõeldamatu. See '55 Bel Air oli silmajäänutest üks ilusamaid.
Midagi polnud ette heita ka kaks aastat nooremale vennale, '57 Chevyle, päris muljetavaldav vaatepilt koos toon-toonis haagiselamuga.
Ka see lahtine '59 Impala vedas omaniku elamist enda järel.
Nagu ka tri-five Chevyta, ei saa ükski korralik USA auto üritus läbi aetud ka ilma ühegi korraliku hot-rod'ita. Õnneks leidus üks selline masin, jõuallikaks, nagu näha, koguni kolme karburaatoriga small-block Chevy.
Liikudes hot-rod'iga, on kõigi inimeste tähelepanu kindlustatud. Sama on võimalik saavutada ka vähe tavalisema autoga, nagu see 70-ndate alguse Ford Torino, värvides auto mõnda väga ekstreemset värvi, nagu siin tehtud on.
Kuigi Fordi ja Mercury kesksuured autod on justkui vähem tuntud kui konkurendid GM-ist ja Moparilt, näitab see '69 Mercury ilmekalt, et ka FoMoCo's osati väga ilusa joonega kesksuuri sõidukeid teha.
Kuid Fordis osati palju muudki, '70 Boss 429 Mustangi kapoti alla tasub tõesti vaadata, kuna sealt leidub kõige eksootilisem tehnika, mida Mustangi keres on tänavale lastud.
Vähem haruldane masin pole ka '70 Shelby Cobra GT 500, see mudeliaasta jäi Shelby Mustangidele viimaseks. Mootor pole kah mingi suvaline, vaid Fordi üks tegijamaid, 428 Cobra Jet. Autost oli juttu V8 Magazine'i numbris 4/97.
'70 Dodge Challenger R/T Hemi, Mopari ilusaim kere ühendatuna tema kõige vihasema mootoriga, perfektselt restaureerituna. Kindlasti üks ürituse kõrghetki.
Eesti esindus Forssas e. Peebu Z28 Camaro. Üks neljanda põlve Z28 oli üritusel veel, kuid see paistis täitsa stock ja hoidus millegipärast hipodroomi teise otsa :)
Ja lõpetuseks midagi päris 'eksootilist'. Jah, tegu on Euroopa autoga, aga sellele vaatamata ei riku see masin selle lehe põhireeglit: V8 ja tagavedu. Teostus on küll veidi erinev - õhkjahutusega V8 asub auto tagaosas. Ka välimuse poolest on see Tatra nii värskendavalt teistsugune, et lihtsalt rõõm vaadata.
 

Kokkuvõtvalt võib ka Forssa üritust igati kordaläinuks lugeda, nii suurest autodehulgast peaks igaüks leidma vähemalt mõne endale eriti südamelähedase. Tõeliselt heatasemelisi autosid oli kohal paarikümne ringis, sealhulgas paljud, mis juba ajakirjadest tuttavad.

Üritus täitis hästi oma eesmärki, tutvustades USA autodega tegelemist ja erinevaid autosid hot-rodidest moodsa musklini välja. Kuniks Eestis mõne suurema platsitäie selliseid autosid kokku saab, et samasgust üritust korraldada, võib arvestada, et kuskil nii lähedal pole teist võimalust nii palju klassikalist ja uuemat USA rauda näha.

 
 
muskelautod | kiirendusvõistlused | tehnika | üritused | autoesitlused | foorum | sõnastik | kalkulaatorid
tqhq'st | sisukaart | e-mail
© tqhq.ee 2000 - 2024. Loe meie materjalide linkimisest ja kopeerimisest.