Helilained, mida summutamata mitmetuhande hobujõulise võimsusega Hemi-mootor justkui plahvatusteseeriana läbi veerandmiili lõigates tekitab, on paljude inimeste meeltesse ja südamesse jätnud mingi võnke, mis nad võistlusraja juurde ikka ja jälle tagasi toob.

Alguse üle on alati vaieldud, aga levinuks muutusid kiirendusvõistlused 1940-ndate lõpul / 50-ndate alguseses USA-s, kus sõideti öösiti tühjadel maanteedel, mahajäetud lennuväljadel jne. Kiirendusvõstluste värvika ajaloo kohta on kirjutatud terveid raamatuid, siin ei hakka sellel pikemalt peatuma.

Starditakse kahekaupa paigalt. Distantsiks on kas 1/4 või 1/8 miili (402,33 või 201,17 meetrit). Esimesena finishisse jõudja on võitja (Välja arvatud, kui stardis varastati või tegemist on nn. bracket klassidega, kus tuleb võimalikult täpselt sõita mingi konkreetne aeg ning sellest kiiremini sõitmine tähendab samuti kaotust).

Drag racing on maailma kiireim sport. Võimsaimad sõidukid nagu Top Fuel dragsterid ja Fuel Funny Car´id, võimsusega üle 6000 hobujõu, kiirenduvad 0-100 km/h umbes poole (0,5) sekundiga, läbivad veerand miili vähem kui viie sekundiga, lõppkiiruseks on üle 500 km/h. Sellisele kiirendusele ei ole võrdset ühegi mehitatud transpordivahendi hulgas, kosmoseraketid kaasa arvatud.

USA-s on kiirendusvõistlused number üks autospordiala. Sarju ja võistlusklasse on väga mitmeid, igaüheklassidest kuni 100% proffidele mõeldutest.

Euroopas on toimumas järjekordne tõusulaine. Tekib uusi võistkondi. Olemasolevad võistkonnad laienevad. Tribüünid on tavaliselt välja müüdud. Meedia tähelepanu on korralik. On ju tegemist millegi eksootilisega, erakordsega, mitte järjekordse ringrajasõiduga.

Startivad autod ei tekita mitte mootorsae häält meenutavat haledavõitu vingumist vaid pigem midagi plahvatusesarnast. Stardile eelnev burnout ehk kummide suitsetamine/soojendamine on publikut alati ekstaasi viinud mõlemal pool Atlandit.

Burnout on stardile eelnev kummide suitsetamine. Eesmärke on mitmeid:

• Kummide soojendamine ja puhastamine pidamise parendamiseks
• Rajale kummijuttide jätmine, mis on parema haardega pind kui rajakate
• Showtime: publikule meeldivad burnoutid väga

Enne sõidetakse läbi water-boxi, mis teeb rehvid märjaks ja paremini libisevaks. Kasutatakse line-locki (esirataste pidurite fikseerimist), kui on. Nitro klassides kasutatakse throttle-stopi, et mitte ülemäära gaasi anda. Peale water-boxi läbimist "astutakse" gaasile, mis paneb tagarattad puksima (e.k.), kuna nad on märjad ja tehakse u 30-100 meetrine burnout. 70-ndate alguses oli populaarne teha half-track burnoute, s.t. u 200 m pikkusi. Rattad käivad ringi umbes tipp-kiirusega, aga puksivad rattad ei kiirenda autot peaaegu üldse. Rataste puksimisel toimuv hõõrdumine tekitab väga palju soojust, mis kuivatab rehvid kiiresti ja paneb nad ka suitsema. Megalt.

Seejärel vabastatakse gaas, rehvid haakuvad kiuksu ja tõukega, veeretakse pisut suitsust eemale, peatutakse, tagurdatakse, (funny caril avatakse katuseluuk, et kummisuitsu välja lasta, doorslammeril uks), tehakse viimased seadistused ja siis võetakse sisse stardipositsioon (staging).

Stagingu eesmärgiks on saavutada autode täpne asetumine stardijoonele. Selleks on kummalgi rajal kaks andurit, mis süütavad "jõulupuul" e. stardifooril (christmas tree, the tree) tuled vastavalt sellele, kuidas auto vastava anduri valguskiire rattaga katkestab.

Esimesena süttib ülemine tuledepaar ("pre-stage") ning sellest veel paarteist sentimeetrit edasi veeredes süttivad alumised tuled ehk "stage". Märkusena niipalju, et viisakas on enne oma stage tule süütamist oodata vähemalt niikaua, kuni kõrvalraja auto on pre-stage'inud. Profiklassides on aga staging juba selliste psühholoogiliste nüanssidega sõda, mille üksikasjadel pole siinkohal võimalik peatuda.

Kui mõlemal rajal on süttinud "stage" tuli, käivitatakse foor ning antakse start.

Pro Tree puhul süttivad foori käivitamisel kõik kollased korraga ja 0,400 s pärast roheline. Nii lähebki kõrvaloleval pildil paremalt rajalt startijal, vasakult startinu aga varastas, hakates liikuma enne rohelist tuld, ning temale süttis punane tuli, mis tähendab diskvalifitseerimist.

Väga heaks reaktsiooniajaks on 0.400-0.450 sekundit, seda arvestatakse kollaste süttimisest, s.t. 0.400 ajal alles süttib roheline. Kusjuures reageerima peab mitte ainult juht vaid ka auto, nii et ei jää midagi muud üle kui austada “holeshot”- juhte, kes rebivad häid reaktsioone.

Tavalise puu (Sportsman Tree) puhul süttivad kollased tuled järjest 0,5 sekundiliste vahedega ning seejärel tuleb roheline. Ideaalne reaktsioon on seega 0,5 sekondit viimase kollase tule süttimisest ehk 0.500.

Kuna sisuliselt toimub võistlus stopperiga eraldi radadel, siis igaüks sõidab oma sõitu. Võistlejad saavad omavahel tavaliselt väga hästi läbi. Kuna inimeste käsutuses on tuhanded hobujõud, tekitab see teatud soliidsuse ja eetika. Saadakse aru, et mida rohkem tasemel võistlejaid on, seda kasulikum kõigile.

Nagu öeldud, võidab üldjuhul see, kes enne üle finshijoone jõuab. Igal juhul peaks teada saama ka aja, mis veerandmiili läbimiseks kulus. Inglise keeles tähistatakse seda tähtedega ET ehk elapsed time. Kuid korralikuma ajavõtusüsteemiga raja korral antakse pärast sõitu kätte timeslip, kust on võimalik välja lugeda märksa rohkem infot.

Esimesena on välja toodud Reaction ehk reaktsiooniaeg. Nagu näha, ei pingutanud kumbki juht väga hea reaktsiooniaja nimel, ideaalist jäi puudu üle poole sekundi, järelikult täpselt niipalju edumaad oleks antud ideaalse reaktsiooni võtnud juhile.

Järgmine rida (60') näitab esimese kuuekümne jala (u. 20 meetrit) läbimiseks kulunud aega sekundites. See arv iseloomustab kõige rohkem auto rehvide pidamist ning vedrustuse toimimist algkiirendusel, kuna on praktiliselt sõltuv ainult sellest, kuidas võimsus suudetakse maha panna. Tänavakummidega võiks 60' aeg olla 2,2-2,5 sekundit, Peebul olid all BFG Drag Radial'id, mis andsid päris hea pidamise.

Edasi järgnevad järgmised vaheajad järjestuses 330 jalga, 660 jalga (kaheksandikmiil ehk pool distantsi), 990 jalga ja lõpuks distantsi lõpp ehk veerandmiili aeg (ET), mis vasakus reas sõitnul oli 13.210, mis on tänavaautole päris hea aeg. Samuti on toodud lõppkiirus (trap speed), mis on kõige parem näitaja iseloomustamaks auto võimsust, kuna distantsi teises pooles on auto kiirendamine ja õhutakistuse ületamine sõltuv just toorest jõust, samas kui ET sõltub rohkem kõige täppiminekust, sest juba stardis kumme suitsetades on võimalik kaotada kuni pool sekundit. Mõnede uuemate tehasekorras autode peamised näitajad veerandmiilil leiab sellest inglisekeelsest Popular Mechanicsi artiklist.