Väheste autode puhul on juhtunud see, et nad saavad juba müüki ilmudes kultusautodeks. Ford Mustang on kindlasti üks neist. Mustang, esimene "ponycar", oli Detroidi suurim õnnestumine kuuekümnendatel.

Esitletud kuus kuud enne 1965. mudeliaastat, purustas Mustang kõik senised müügirekordid. Polnud kahtlust, et Mustang meeldis kõigile: veoautojuhid põhjustasid avariisid, vahtides möödasõitvaid Mustangeid; koduperenaised mängisid tunduvalt aktiivsemalt loteriid, et see tõeline iludus koju tuua; diileritel oli raskusi klientide soovide täitmisega - ühe auto kohta oli 15 soovijat.

See müügihit sai teoks tänu Lee A. Iacocca'le, mehele, kes alustas lihtsa Fordi müügimehena Pennsylvanias ja lõpetas Ford Motor Company presidendina. Tõsi, sellel ametipostil ta väga kaua töötada ei saanud - juhatuse esimees Henry Ford II vallandas ta mõne aja pärast. Kuid Iacocca polnud veel lõpetanud - ta asus ümber Chrysler Corporation'i, kus temast sai jälle tõeline tegija.

Mustangi loomise plaan oli Fordil juba ammu meeles mõlkunud. Taheti ehitada suhteliselt odav igapäevasõiduk, millel ei puuduks ka dünaamilisus. Loodeti saada midagi ka Thunderbirdi asemele - seda näitab asjaolu, et muuhulgas kaaluti ka nimesid nagu "Thunderbird II" ja "T-bird II". Lõpuks jäi nimeks siiski "Mustang" - seda II Maailmasõjas tuntust kogunud "P-51 Mustang" hävituslennuki järgi.

Esimene "Mustang" oli madal kaheistmeline rodster, mille teljevahe oli 2286 mm. Mootoriks oli kaheliitrine Saksa Fordi toodetud V4, mis pakkus 90 hobujõudu. Kahekohalisena oli see aga ilmselgelt liiga ebapraktiline oma sihtgrupile - noortele peredele. Peale tosinate mudelite visandamist ja mõnede valmisehitamist otsustati 2743 mm teljevahega variandi kasuks. Sellest sai Ford Mustang 1964½.

Kuni 1973. aastani pakuti Mustangit kolmes keretüübis: kõvakatus-kupee, kabriolett ja fastback. Kabrioleti müüginumbrid vähenesid peale esimest paari mudeliaastat kiiresti, levinuim oli kõvakatus-kupee ja populaarsust kogus ka fastback (nn. 2+2).

Standardvarustuses olev mootor (170 kuuptolli) oli pärit Ford Falcon'ilt ja suutis arendada 101 hobujõudu. Valikus oli ka 260-kuuptolline 164-hobujõuline Challenger V8, mis kasvas peagi 289 kuuptollini ja andis oma teravaimas (nn. "K-code") versioonis 271 hj. Et konkurentidega sammu pidada, pakuti alates '67 mudeliaastast ka big block'e, millest pigistati välja 320-375 hobujõudu.

Mustangi edu üheks aluseks oli tema mitmekülgsus: vastavalt vajadustele võis osta kas stiilse ökonoomse poeskäimiseauto, ülimalt äkilise ja kiire drag-racer'i või hoopis luksusvariandi. Valida oli võimalik kas 3- või 4-käiguline manuaal- või hoopis automaatkast. Lisaraha eest olid saadaval roolivõim, eesmised ketaspidurid, konditsioneer ning tahhomeeter. Mudeligammast ei puudunud ka GT mudel, millega kaasnes parem juhitavus, täisvarustuses näidikutepaneel ja eriline märgistus.

Mustangile oli iseloomulik pikk kapoti- ja lühike tagaosa, millest sai kiiresti Detroidi de rigueur. Mustangi kujundust hakkasid kasutama ka teised autotootjad, ja nii sündinud autoliik nimetati Mustangi auks ponycar'iks.

Esimesel neljal aastal suuri muudatusi sisse ei viidud. 1965 ja '66. aastal muutusid vaid pisidetailid, 1967. aasta mudelil venitati radiaatorivõre veidi rohkem välja ja töödeldi küljepaneele, mis said endale senisest suuremad õhukogujad.

Kuid see pidev traditsioonidele truuks jäämine ei meeldinud tarbijale. Peale selle täitus ponycar'i turunish teiste tootjate mudelitega ja Ford oli sunnitud midagi uut välja mõtlema - selleks oli Mustang 1969.

1969. aasta Mustang tõi kaasa palju uuendusi: ta oli pikem, laiem, madalam ja vihasema välimusega. Uuel Mustagil puudus õhukolmnurgaga küljeklaas, lisandusid aga kahekordsed esilaternad ja paremini viimistletud armatuurlaud. Ei puudunud ka nõudlikuma kliendi soove rahuldavad mudelid: sportlik Mach1 ja luksuslik Grande.

Hoopis omaette klass oli mudelid Boss 302 (toodeti 8253 tükki) ja 429 (toodeti 858 tükki). Esimene neist oli varustatud kuni 350 hj andva (kuigi reiting oli vaid 290 hj) small-block'iga, lisade hulka kuulusid eriline striping, eesmised ja tagumised spoilerid ning tagumise akna ribakatik. Boss 429 jõuallikaks oli NASCARi radadele mõeldud big-block, mille nimi kõneleb iseenda eest. Boss 429'd ehitati osaliselt käsitööna, kuna auto esiosa tuli ulatuslikult muuta - et massiivne 429 ära mahuks! NASCARi siiski Mustangitega ei sõidetud, selleks kasutas Ford oma kesksuuri mudeleid.

1970. aasta mudelite puhul piirduti facelift'iga ja kabriolettide tootmine vähenes. Samuti kahanesid müüginumbrid (191 000-ni). Oli vaja midagi uut. Selleks oli Semon E. "Bunkie" Knudseni Ford Mustang 1971.

Kui siiani oli nurisetud vähese siseruumi üle, siis uus Mustang oli kõige suurem Mustang üldse. Vaatamata sellele, et teljevahe kasvas vaid 25 mm, suurenes kaal rohkem kui 245 kg, mis muutis ka kütusekulu suuremaks. Oma osa selles on muidugi ka big-block V8-tel, mille Cobra Jet versioonid pakkusid võimsust kuni 370 hj, kiirendust 0-100 km/h 6,5 sekundiga ja veerandmiiliaega 14,5 sekundit.

1972-73. aasta Mustang muutus vähe, üritati kergitada nigelaid müüginumbreid. Valdavalt olid muudatused suunatud auto üldilme parandamisele: näiteks Sprint-varustustasemel oli sini-punane striping, valgete kirjadega rehvid, võidusõiduvedrustus jne. Turvalisuse ja heitgaaside osas pidi arvestama ka valitsuse uute määrustega. Kuid ikka ei rahuldanud Fordi kasin müügiarv - vaid 125 000. Aeg oli küps järgmise põlvkonna väljatoomiseks. Paljude arvates jäid tõelised Mustangid siiski esimesse põlvkonda ja väärilisi järglasi neile ei tekkinud.