Nagu näha, jäi selle põlvkonna iga suhteliselt lühikeseks. Minu seletus sellele on lihtne: Mustang II välimus oli märksa etem kui tema kiirus ja välimuski polnud just kiita. Kuid eks teisi põhjendusi ole kindlasti veel.

1974. aasta Mustang oli tunduvalt vaoshoituma joonega ja vähem priiskav kui esimene põlvkond. Siiski oli Ford tema turuletuleku hästi ajastanud - olles suhteliselt kütusesäästlik, läks ta ostjatele hästi peale (oli ju esimene suurem energiakriis). Müüginumbrid tõusid lakke - Mustangeid müüdi ligi 400 000, sama palju kui eelmisel kolmel aastal kokku.

Konstruktsiooni osas lasi Lee Iacocca teha suuri muutusi: teljevahe oli nüüd 2443 mm ja võrreldes 1973. aasta "monstrumiga" oli uus ponycar 508 mm lühem, ka kaal vähenes olenevalt mudeliversioonist 160-200 kg. Muudeti veel teisigi konstruktsioonilisi lahendusi, mis aga tõstsid tootmishinda. Kuid asi oli (vähemalt Iacocca) arvates seda väärt - ta andis autole hellitusnime "the little jewel" - "väike kalliskivi".

Keretüüpidest kadus kabriolett; notchback (järsk tagaosa) ja fastback coupe (nüüdsest luukpära ehk hatchback) elasid aga edasi. Mootorivalikust kadusid võimsad V8-d, neid asendasid kas 2,3-liitrine neljasilindriline (88 hj) või 2,8-liitrine kuuesilindriline (105 hj). Ka uus hatchback Mach 1 kasutas V6-te, mis koos manuaalkäigukastiga suutis auto 100 km/h kiiruseni viia 13-14 sekundiga. '74. mudeliaasta Mustang ongi ainuke, millele polnud V8 mootorit saada.

Mustang II varustustase püsis kogu põlvkonna eluea jooksul peaaegu muutumatu: võis kohendada välisilmet, tellida konditsioneeri, rooli- ja pidurivõimendi, hea helisüsteemi, katuseluugi, alumiiniumvaluveljed jne. Kõrgemaid varustustasemeid oli kaks: sportlik Mach 1 ja luksuslik Ghia.

Müüginumbrite parandamiseks (mis kukkusid 189 000-ni aastas) võttis Ford 1975. aastal uuesti kasutusele V8 ja aasta hiljem toodi välja Cobra II - pakett, millega kaasnesid sportrool, rohke poleeritud alumiiniumiga armatuurlaud ja uksepaneelid, must radiaatorivõre, eesmine tuuletamm, tagumine spoiler, vaid iluasjaks olev scoop ja palju ussisümboolikat. Cobra II pakuti algselt vaid valgel põhjal sinise striping'uga, mis imiteeris legendaarset Shelby Mustangit (kohatu võrdlus, eriti arvestades Cobra II mootorivalikut :).

1978. a. pakuti ka King Cobra paketti, mis koondas endasse parima, mida Mustangile tollal saada oli - 302 CID V8, jäiga vedrustuse, rooli- ja pidurivõimendid - ning ka suure hulga mittefunktsionaalseid iluvidinaid. Veerandmiiliaeg - 17 sekundit - jäi tõelistele Mustangitele kõvasti alla, kuid 70-ndatel polnud siiski just kõige hullem. Järge ootas uus ja parem põlvkond.