Mustangist rääkides ei saa mööda minna mehest nimega Carroll Shelby. Suuresti just tema teene on, et mudelinimi Mustang on peaaegu oma sünnist saadik tähendanud kiirust, head juhitavust ning edu ringrajal.

Carroll Shelby, klassikaliste Shelby Mustangite looja, sündis 11. jaanuaril 1923. aastal Texase väikelinnas Leesburgis. Väikse poisina esinesid tal südameprobleemid, kuid 14-aastasena tunnistati ta terveks noormeheks. Nüüd, kus ta enam voodis lebama ei pidanud, käis ta oma postikullerist isaga linnade vahel postisaadetisi vedamas. Seda 1928 Whippet'iga, mille maksimaalne kiirus oli 65 mph. Carroll'il oli kiire sõidu pisik veres - juba siis olid tema põhilised sõnad isale: "Kiiremini, kiiremini!"

1941. aastal astus Carroll Army Air Corps'i ehk siis lennuväkke. Et teda vastu võetaks, oli ta sunnitud enne komisjoni alla kugistama tosinajagu banaane. Alles siis oli kaal sõjaväelasele piisav. Õhujõududes lõhkus ta kaks lennukit, kuid ei saanud ise kunagi märkimisväärselt vigastada.

Tema võidusõidukarjäär algas ühel võistlusel Norman'is, Oklahomas. Sõber lubas tal kasutada oma MG-d ja Carroll võitis võidusõidu. See ning veel teised võidud äratasid paljude võidusõidu suurfiguuride huvi ja kui Carroll oli oma üleolekut tõestanud mitmetel SCCA (Sports Car Club of America) võidusõitudel, värvati ta Ameerika rahvuslikku võidusõidutiimi. Shelby ja tema võistlusautoks olnud Cadillac Allard'i koostöö sujus suurepäraselt. Järgmiseks astmeks oli Aston Martini tehas, kus Carroll töötas proovisõitjana. Siin lihvis John Wyer tema võidusõiduoskusi, tehes Carroll'ist peaaegu võitmatu legendi - 1957. a. SCCA sarjas võitis ta 46 sõidust 40.

1961. aastal oli Carroll sunnitud terviseprobleemide tõttu võidusõidust loobuma. Kuid see ei kahandanud tema armastust ja huvi sportautode vastu. Veelgi enam - tema peas küpses plaan ehitada oma auto, mis oleks piisavalt kiire, et võistelda Ferrariga. Ta tahtis omavahel ühendada Ameerika mootori toore jõu ja Inglise päritolu kerge ja head juhitavust võimaldava kere. Kere tuli talle lihtsalt kätte - AC Motor Cars vaevles tol ajal raskustes ja andis hea meelega ühe kere Carrolli kasutusse, lootes sedasi mõõnast välja tulla. Nüüd oli vaja vaid mootor muretseda. Chevrolet keeldus, kuna tal oli juba olemas Corvette ja juhtkond ei soovinud sellele mingeid konkurente. Ford aga nõustus lõpuks andma kaks mootorit (uue põlvkonna small block V8-t) Carroll'ile ja peale nende ümberehitust oli uus ja võitmatu auto sündinud - Shelby Cobra.

See oli alles algus. Cobra sai endale 427 big-blocki ja Shelby osalusel valmis ka Fordi GT40. Selle kallal töötas ta koos John Wyer'iga ja Shelby enda nimi jäi tahaplaanile - erinevalt autost endast, mis üks aasta peale esmaesitlust võttis kolmikvõidu LeMans'il, tehes tuule alla Ferraridele. Seejärel pühendus Carroll Fordi bossi Lee Iacocca palvel Ford Mustangite ümberehitamisele.

Tema suurimaks õnnestumiseks loetakse mudelit GT-350, mis põhines 1965. aastal esitletud fastback'il. See oli auto, mis ületas Carroll'i esimese meistritöö - Cobra. GT-350 polnud lihtsalt auto vanaema juurde sõitmiseks, vaid teede hirm (siinkohal võrdluseks: kui poe-Mustang suutis vaevu sõita 145 km/h, siis GT-350'le polnud 210 km/h mingi piir). Räägitakse, et prototüüp olevat olnud isegi liiga terav ja nii pehmendati teda siit-sealt, et masin tänavasõidusõbralikumaks saaks. Kuid ikkagi eeldas sellise "puuri pandud metslase" talitsemine suuri oskusi, kuid kui GT-350 võimeid piirini ei proovitud, polnud ka tema omamisel mingit mõtet.

Järgmiseks mudeliks (kus Carroll küll vähem kaasa rääkis) oli GT-500. Siin oli põhiliseks mootoriks 355-hobujõuline V8, kuid valmistati ka mõned 425-hobuselised. Siiski ei suutnud need mudelid esimeste GT-350'te sära ületada.

Carroll Shelby lõpetas koostöö Fordiga 1960-ndate lõpuaastail - oli kätte jõudmas Boss Mustangite aeg. Kuid Carroll Shelby ei loobunud oma suurimast hobist - võidusõiduautode ehitamisest ja disainimisest. Näiteks Dodge'i Viper võlgneb Shelbyle rohkem kui vaid Cobrat meenutava välimuse ja ideoloogia.