| Poster |
Message |
 jagbeast
  |
 "Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Ostsin umbes kuu aega tagasi ajakirja "Hot Rod" eriväljaande "Paint & Body". Tegu on huvitava väljaandega, kus on keskendutud keretöödele ning värvimisele. Hulgaliselt piltartikkleid, sarnaselt siinse projektide leheküljega.
Üks artikkel käsitles 71. aasta Plymouth Barracuda keretöid. Kere puhastamiseks otsustati kasutada kemikaalide vanni. Kere paljaks, üleni vanni üheks päevaks, tulemuseks oli kõik värv ning pahtel lahti. Survepesu täies ulatuses ning teise vanni, kus roostevastane kemikaal. Ainult rooste söödi ära, metalli ei kahjustanud. Uuesti survepesu ja tulemuseks haljas plekk.
Veel mainiti, et Californias seda vannitamise teenust enam ei pakuta, kuna keskkonna nõuded ei luba, operatsioon toimus Santa Ana Regioonis, firmas Strip Clean.
Kas on keegi kuulnud ka Euroopas või lausa Eestis sellist asja tehtavat.
Kui huvi on võin lasta ajakirja arvutisse scanneerida ja pildid netti laadida. |
| 23.01.2005 at 17:14 |
Last edited 24.01.2005 at 22:50 by jagbeast
|
13piisab
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
quote:
jagbeast: ning teise vanni, kus roostevastane kemikaal. Ainult rooste söödi ära, metalli ei kahjustanud. Uuesti survepesu ja tulemuseks haljas plekk.
happevann teisisõnu. Neid kasutavad kuulu järgi galvaniseerimisega tegelevad ettevõtted.
hr Aarne andis restaureerimiskonverentsil järgmise retsepti:
1) happevann - näiteks 10% HCl lahus (hape eemaldab rooste, metalli ei puutu); 3-4tundi - ja roostega juba ok, aga ka päevane ligunemine ei tee metallile midagi
2) survepesu
3) KIIRELT leelisega (näiteks seebivesi/autoshampoon) üle - neutraliseerib happejäägid. Minu rumal küsimus oleks muidugi, et kas ka ortofosforhappega mütates peaks tõesti pärast "seebitama"? Pole nagu kuulnud, et nii tehtaks...
4) harjaga sodi/misiganes minema, edasi juba aktiivkrunt+krunt jne.
ülaltoodu on muidugi kusagil unicwebis kah kirjas - mu jaoks see jutt päris uus küll polnud.
Aarne rõhutas, et antud meetodit ei tasu kasutada, kui mõned kohad jäävad käsitsi ligipääsmatuks!
su poolt mainitud "esimene vann": nagu tead, saab värvid ja muu sodi maha meile juba tuttavate chemistripide ja sayerlackidega (minu praktikas sayerlack 2k värvidele siiski eriti hästi ei hakka - chemistripi pole proovinud - $$$). Ka seebikivi peaks ilmselt värvidele mõjuma (toimeaine NaOH - erinevalt happest ei pane roostetama).
ülaltoodu siis pelgalt kokkukraabitud "tarkus", ise ma keemiast ei jaga üldse ning nii tõsise restaureerimisega pole samuti tegelenud. ...veel...
____________________________
vanem on parem |
| 23.01.2005 at 19:19 |
|
jagbeast
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Olen lugenud unicweb'is seda happetöötlus lugu. Mind huvitas konkreetselt, kas peale USA's toimiva firma ka meie kandis sellises mastaabis (terve auto korraga) vannitatakse. Artikklis märgiti, et firma boss on 25 aasta jooksul keemia retsepti ise kokku leiutanud, et just paras segu oleks. Konkreetset ainet pole muidugi mainitud. Chemistrip pidi ju 10L lausa tuhandeid kroone maksma ning tegu on geelilaodse ainega. Vannis on aga vedel aine, mis igale poole siis pääseb.
Märt Aarne tegi muidugi BMW 321 puhul metsiku töö ära 300 töötundi, kere päris pilbasteks ja kokku tagasi. Kui aga siiski nii lahti võtta ei taha, siis on vannitamine päris hea lahendus. Peale keretöid oleks ju täismäng, kui kere nagu tehaseski korrosioonikaitse aine vannist läbi lasta.
Ühes teleseriaali A-rühm episoodis, kus tegevus toimus autotehases ja sealt varuosasid smuugeldava bandega, näidati alguses, kuidas konveieriliin autokerega korra piimjasvalge seguga vannist läbi käis.
Kui keegi on midagi kuulnud, et kuskil sellist vannitamist tehakse, andke palun teada. |
| 23.01.2005 at 20:35 |
|
merc65
|
 "Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Kogu autokere puhastamine keemiliselt on suhteliselt keerukas (keemiliselt) operatsioon. Nagu õeldud, kõigepealt leelisevann, kõige muu kui pleki ja rooste eemaldamiseks, vahepesu, seejärel puhastu happevannis,
neutraliseerimine ja pesu. Tavaliselt järgneb sellele ka nn."metal prep" ehk töötlemine oftofosforhappelahusega,mis tekitab metalli pinnale fosfaadikihi. See on omakorda väga hea nakkepind krundile. Kui pöörata pilk 60-ndatesse USA-s, siis näiteks Fordil oli eimeseks täisvannitatavaks autoks Thunderbird,mille kere kasteti üleni fosfaadilahusesse ja seejärel nn."electrocoat" kruntimine (krundi dispersioon vesilahuses).
Lugesin seda artiklit ka ja kuna minu eriala ja huviala on viimased 15 aastat olnud autode värvimine ja ka restaureerimine ja olen selle seltskonnaga eri mandritelt üsna tihedalt suhetes, siis minu kommentaar kogu sellele eriväljaandele "Body ja Paint" oleks see et on väga huvitav lugeda nende plekitööd puudutavat, vanad traditsioonid on viimase viie aasta jooksul uuesti au sisse tõstetud ,suuremates tehnikakoolides korraldatakse huvilistele vastavasisulisi kursusi jne. Ehk nad on ise ka aru saanud, et see Bondoga aukude lappimine kuhugile ei vii. Teiseks liiguvad USA autoharrastuses meeletud summad nii et näiteks Mustangi keretööde (plekitöö ja tehnika sobitamine ) hind vabalt 30-50.000 usd. See lõbu on vähestele. Aga ikka on huvitav lugeda ja kõrva taha panna.
Värvipoolega aga nii, et neid artikleid lugedes (väljaarvatud üks, selle töökoja nimi oli kui õieti mäletan Euro Paint?!) pean tõdema et tõsisele saksa, inglise või rootsi harrastusautode värvimisega tegelevale firmale ajab küll päris naeru peale. Epokrunt, kümme korda vesipaberi ja klotsiga lihvimist, siis kiled maha, sõber appi ja homme on näituseauto valmis.. Come on! Selle poole pealt on meie sõpradel USA-s veel tükk maad areneda. Loomulikult on seal olemas ülikõvad tegijad, aga neist miskipärast artikleid ei ole...
Autokere üleni keemiaga puhastamisest olen kuulnud ka Inglismaal ja Rootsis. Selline tegevus eeldab piisava turu olemasolemist, muidu ei kannata see investeering mitte mingil juhul. Suurim oht on alati keemiajääkide hilisem mõju ehk see et mingi keemia jääb neutraliseerimata. Autotehastes näit. toimub puhastus peale vanne kuuma auruga. Ise pole seda protsessi oma silmaga näinud, julgen öelda, et see pole väga laialt levinud oma loodust reostava iseloomu tõttu. USA-s kasutavad sellist teenust nn. restaureerimistehased, kes hangivad õigete koodidega Mustangi, Hemi Cuda või Camaro kere jäänused, puhastavad kere vannitamise teel, panevad kõik uued keredetailid, crate-mootori ja täiesti uue tehnika ning lõpptulemusena produtseerivad praktiliselt uue custom auto, mis hinna poolest jätab eesti mersuostjale vaese sugulase sisetunde. Seal on see tööstusliku protsessi osa, sest aeg on raha.
Soovitasin Märt Aarnel paar aastat tagasi uurida, kus ja kas eestis oleks see mingil määral võimalik. Hetkel on Märt ilmselt leidnud mooduse, kuidas eraldi tükkidega seda galvaanikatööstuses teostada . See on tore. Suurim probleem aga ikka seesama neutraliseerimine ja järeltöötlus. Ehk et saada head, pead ise juures valvama.
Algajamal restauraatoril soovitaksin mitte ise sellega tegeleda, asi võib paremuse asemel hullemaks minna. Ürita nii palju kui võimalik puhastada mehaaniliselt, mingil määral võib väiksemat roostet keemiaga muundada (suht. normaalne aine Loctite Super Rost Killer) ja kus ikka auk sees, sealt tükk välja ja uus asemele. Liiva- või klaaskuuliprits on väga hea, väldi suurtel pindadel ja suurt töösurvet, samuti jämedat liiva. Servad, nurgatagused ja muu saab väga hästi puhtaks. Seejärel terasharja(kettaga) lahtised jäägid pinnalt maha ja 2K happekrunt pinnale. Meie ilmastikuoludes hoiduksin igal-juhul USA-s propageeritud epoksiidkruntidest, kuna tegu on küll mehaaniliselt väga tugeva materjaliga, mille korrosioonikaitsevõime on aga üsna tagasihoidlik. Enamus harrastusauto korrosioonist aga algab sisemiselt, eriti niiskes kliimas. Californias on see olematu probleem. See ga soovitan alati haljale pinnale - kahekomponentne happekrunt ja seejärel märg-märjale (peale 30-40 min.)
2-3 kihti 2-komponentset polüuretaankrunti (nn. füller, primer-surfacer jne).
Kui see kupatus on korralikult kuivanud (restoprojektide juures soovitan 48 tundi normaaltemp. kuivamist olenemata materjalivalmistajast et vältida lahustijääkide pinda jäämist, mis nõrgestab hiljem kihtide omavahelist nakkumist),pind P240 jämedusega matistada ja selle peale saab teha pahtelduse. Kui all on täiesti veatu metallpind, võib pahteldada ka haljale metallile, aga kasuta mõne tunnustatud värvifirma toodet, mitte hollandi ja hispaania päritolu hobitooteid. See mõnisada krooni läheb pärast väga kalliks. Ja siit edasi - aga see on juba pikk jutt... |
| 24.01.2005 at 19:03 |
|
Mart ja auto
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Ja mitte vesilihvida pahtlit. |
| 24.01.2005 at 22:42 |
|
jagbeast
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Suured tänud eelkirjutanule!
Artikkel on nüüd ka scanneeritud:
http://www.volga.ee/images/martin/tahtsusetud/autogalvaanikas1.jpg
http://www.volga.ee/images/martin/tahtsusetud/autogalvaanikas2.jpg
http://www.volga.ee/images/martin/tahtsusetud/autogalvaanikas3.jpg
http://www.volga.ee/images/martin/tahtsusetud/autogalvaanikas4.jpg
Pildid tasub arvutisse salvestada, et siis mõne pildivaatlusprogrammiga vaadata. Tekst on täiesti loetav. |
| 24.01.2005 at 22:50 |
Last edited 24.01.2005 at 22:59 by jagbeast
|
Stealth
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
quote:
Mart ja auto: Ja mitte vesilihvida pahtlit.
No kõik eeltöö ja pindade matistamine enne värvimist käib otseloomulikult kuivmeetodil. Veega ja vesipaberiga ei tohi sellise halja pinna kallal või üldse detaili juures midagi lödistada- see keeraks ju kogu eelneva roosteemaldus töö untsu,niiskus läheb sisse ja kasu ei miskit. Olenevalt kliimast ja aastaajast on aasta-paari pärast väiksed roostemullikesed üleval ja hakka jälle otsast peale.
|
| 24.01.2005 at 02:03 |
Last edited 24.01.2005 at 02:29 by markokald
|
Sören
|
 "Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
quote:
jagbeast:
Veel mainiti, et Californias seda vannitamise teenust enam ei pakuta, kuna keskkonna nõuded ei luba, operatsioon toimus Santa Ana Regioonis, firmas Strip Clean.
viimati, kui mina Santa Ana linnas käisin oli see ikka veel Californias, Orange Countys. Artiklit lugedes selgub ka, et pea kogu lõuna Californias enam vannitamist ei tehta, aga Strip Clean Santa Anas ikka veel teeb.
____________________________
gts1000 & gl500 & w140 |
| 25.01.2005 at 09:26 |
|
13piisab
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
quote:
merc65: Tavaliselt järgneb sellele ka nn."metal prep" ehk töötlemine oftofosforhappelahusega,mis tekitab metalli pinnale fosfaadikihi. See on omakorda väga hea nakkepind krundile.
sellega ei taha mina nõustuda - veel sügisel uskusin minagi, et see valge kihike hea on, nüüd enam mitte. CRC etikett räägib kah, et aine takistab roostetamist ja on hea alus krundile - aga teine väide on IMO BS: nüüd, olles pool aastat tagasi tehtud tööd (hape+happekrunt+täitekrunt jne) ümber teinud, veendusin selles, et kui jätta roostemuunduri tekitatud kiht korralikult maha harjamata ning laduda sinna julgelt happekrunt peale, tuleb see väikese painutamise/kuumutamisega kõige pealpool leiduvaga väga kergelt metallilt maha. Muidugi tuleks mainida, et mina oma "katsetes" ei käinud muundurikihti isegi käsiharjaga üle - niiet omamoodi ekstreemne näide. Nüüd üritan ise muundurijäägid võimalikult korralikult eemaldada.
...ja rõhutaks veel, et happekrundile tuleb täitekrunt kanda võimalikult kiirelt - enne kui too kuivab (hr Aarne soovitus). Muidu nad ei nakku korralikult. Happekrunt jääb ju õhuke - matistada ei saa; pealegi on nende kõvendid-lahustid erinevad.
teet,
tühipaljas "topelt-Kadetimees" - aga siiski praktikas tegev ning ei jaga masinaid "õigeteks" ja "valedeks"
quote:
merc65: Autode taastamise ja ehitamisega on aga nii, et tavaliselt sõidavad kõige kõvemad jutupaunikud mürinal Opel Kadetiga ette... Samas on aga hea lugeda et asjalikel tegelastel ka vahest aega on sõna võtta, nende nõuannete varal võib Kadetimehest ka kunagi tõsisema raua sõber sirguda.
____________________________
vanem on parem |
| 25.01.2005 at 10:22 |
Last edited 25.01.2005 at 10:30 by 13piisab
|
merc65
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Kõigepealt, 13piisab, kommentaar oli mõeldud just nimelt praktikas mittetegevatele ja teiste tööde-tegemistega laiavatele vendadele. Ära pane pahaks ega võta südamesse...
Törts veel selle metal-prepi kohta. Kui teema puudutab nn.roostemuundurit siis on Sul absoluutselt õigus. Kui seda löga üldse kasutada siis väikesel pinnal ja ise soovitan järgmisel päeval kõik lahtise maha lihvida - ehk jääb vaid
roostekohtade sisse. Aga üldiselt üks enesepetmine kuna iial ei tea rooste sügavust ja aine mõju sügavust.
"Metal Prep" on aga teine põhimõte. Tegu on nn. külmfosfaatimisega ja ainet hangi "ainult" tunnustatud värvifirmalt (reklaami ei tule, mõtle ja uuri ise) , CRC, Motip
ja sellised sõbrad sinna hulka ei kuulu.
Halja metalli "metal-prepiga" töötlemine on tegelikult ameerika koolkond ja see töö käib järgmiselt;
aine konsentraat lahustatakse vajaliku hulga veega (tavaliselt teras 1:2 ja alum. 1:3) ja höörutakse pinnale kas jämeda karukeele või keskmise jämedusega terasvillaga. See on vajalik reaktsiooni tekkimiseks ja pinna puhastamiseks. Tegu ongi ühelt poolt puhastava ja teiselt poolt fosfaativa protsessiga. Lase minut seista ja pühi kõik kvaliteetse puhta kaltsuga ära. Pind peab olema täiesti kuiv! Lase veel ca. kümme min. seista ja puhasta kogu pind lahustiga (näit. nitrolahusti). Valmis pind ei tohi olla valge ega lilla vaid on täiesti metallivärvi aga kerge vikerkaaretoonis varjundiga. Kuivanud fosfaadikiht on väga tugev ja hästinakkuv.
Nüüd aga oluline; kui kasutada seda meetodit, pole nüüd happekrundist enam mingit kasu, kuna see ei reageeri juba fosfaaditud pinnaga, sestap soovitan edasi minna kas 2K epoksiid- või 2K-kombineeritud (epoksiid/polüuretaan) krundiga. Kui paned happekrundi fosfaaditud pinnale ei teki reaktsiooni ja aine kuivamisaeg läheb väga pikaks ehk on oht et katad järgmise materjaliga liiga märja pinna.
Ise eelistan siiski euroopalikumat moodust - happekrunt
(selle sisse on see metal-prep osa nn. sisse ehitatud) täiesti haljale metallile + polüuretaankrunt.
Mis puudutab hapekrundi ja järgmise kihi vahelist kuivamist, siis kuna mina tarnin materjali mida Märt kasutab siis julgen ka kommenteerida - materjalil on antud min. kuivamisaeg enne järgmist kihti - see on 30 min. Minu soovitus on min. 40 min. kuna peamine oht on alati lõpuni reageerimata materjali katmine järgmise ainega ja seetõttu kihtidevahelise tugevuse (nn. interlayer tension)vähenemine. See on aluseks hilisemale irdumisele. Parem
pikem, kui lühem kuivamine - 2 tundi on veel OK. Sest kui kuskil töötab 1000 inimest et välja mõelda tehnoloogiat ja kuskil teises otsas 100 000 inimest seda kasutab, pole mõtet jalgratast leiutada - vaata vahekuivamisaeg kas purgilt või toote tehniliselt juhendilt!
Ja ärge jah pahtlit vesilihvige, armsad sõbrad, võimaluse korral ärge vesilihviga ka midagi muud - kui ,siis viimase kihi füllerit peenviimistluseks kui te seda just tegema peate - P800-P1000, P1200 juba mõtetult peene. Ja loomulikult võib vesilihvida lakki, kui tahad teha tõesti excellent tööd - siis kahe lakkimiskorra vahel juba P1200 ok. Ja kasuta alati kergelt pehme tallaga klotsi . Need kes seda tööd ametiks teevad ja selle ala arengutega kursis on, kasutavad värvieelselt P500 kvaliteetset ketast koos pehme vahetallaga 3 mm. võnkega lihvmasina all ja servadel pehme alusega käsilihvpaberit (kuiv) P600. Tuleb väga ilus tulemus, aga kiiremini ja puhtamalt kui veega. |
| 25.01.2005 at 13:08 |
|
spinna
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Sellisest kemikaalidega askeldamisest kuulen põhjalikumalt siin ja nüüd esimest korda. Uudishimust tahaks teada, kas selline tehnoloogia on mingil põhjusel võrreldamatu liivapritsiga ( kasutatakse täiesti erinevatel põhjustel, millalgi kindlasti üht ja millalgi kindlasti teist? ).
Ja kui nad on võrreldavad, siis miks ühel puhul on keemia parem ja teisel puhul mitte?
Selline lihtne puust-ja-punaseks selgitus oleks oodatud..
Kadetti ei ole, teiste töödega ei laia ja praktikas ise ka ei tee, aga huvitav on ikkagi. |
| 25.01.2005 at 16:56 |
|
jagbeast
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Niipalju kui mina olen asjast aru saand:
liivaprits:
+ puhastab rooste raskesti ligipääsetavatest kohtadest
+ näiliselt ilus vaadata ja hea tunne tööle hakata puhta metalliga
- ei tohi kasutada suurtel kattepleki pindadel, kuna lööb plekile sisse pinged ning venitab plekki
- metallipinnale jäävad kinni tekib ränitükikeste killud, peamiselt sügavamatesse pragudesse ja aukudesse. Seda siis kui kasutada pritsimisel liiva, kasutatakse ka haavleid jms.
- puhastatud pind on sügavata augukeste ja uuristustega, mis tänu õhuniiskusele ja ränitükikestele hakkab momentaalselt reageerima - korrodeeruma.
- ei pääse siiski igale poole, takistuseks on survejoa kiir otsetee, täitsa nurga taha ei saa ikka lasta.
- pritsitud liivast ja tolmust on äärmiselt tülikas keerukaid detaile puhastada.
keemiline:
+ vannis pääseb keemia igale poole, kõik sisepiirkonnad saavad tehtud, karbid jms. Kui vaja siis saab augu sisse puurida.
+ käsitööd vähe võrreldes liivapritsiga.
+ metallipind ei saa kahjustatud mehaaniliselt
- kallis lõbu
- mürgine lõbu
- happest peab kõik detailid korralikult puhastama.
- nagu lugeda võib, saab eestis vaid väiksemaid juppe töödelda, mitte tervet autokere |
| 25.01.2005 at 23:18 |
|
Stealth
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
quote:
spinna: Sellisest kemikaalidega askeldamisest kuulen põhjalikumalt siin ja nüüd esimest korda. Uudishimust tahaks teada, kas selline tehnoloogia on mingil põhjusel võrreldamatu liivapritsiga ( kasutatakse täiesti erinevatel põhjustel, millalgi kindlasti üht ja millalgi kindlasti teist? ).
Ja kui nad on võrreldavad, siis miks ühel puhul on keemia parem ja teisel puhul mitte?
Selline lihtne puust-ja-punaseks selgitus oleks oodatud..
Kadetti ei ole, teiste töödega ei laia ja praktikas ise ka ei tee, aga huvitav on ikkagi.
Et mis siis on liivapritsi plussid ja miinused ja mis siis on kemikaalide plussid ja miinused autokerede töötlemisel?
No ma võiks ainult mõned näited tuua. merc65 teab neid kindlasti rohkem.
Liivapritsil on see eelis et survega väljuv peenike liiv suudab tungida igasugustesse väikestesse pooridesse ja metallpinna struktuuridesse-õnarustesse kuhu mehaanilise pinna puhastamisega nii lihtsalt ei pääse. Üheks suureks miinuseks on aga see et kui tervet detaili liivapritsiga puhastada (on ka selliseid asjamehi,kes tuima näoga suured detailid liivapritsiga haljaks lasevad,kuigi kohati muudmoodi ei saagi),siis see detail võib pritsist väljuva surve all oleva liiva tõttu üsna kõveraks tõmbuda.
Elav näide oli mul üks töösse tulnud VW väikebuss,mis läks täies ulatuses toonivahetusse ja millel olid peale tiivaservade siis parempoolne esitiib ja uks üleni liivapritsiga haljaks lastud.
Detailide lainetus võttis ikka vägagi kukalt sügama.
Ei jäänudki muud üle kui lasta plekksepal nad sirgeks lüüa. Nii et see kõveraksväändumise oht võib üks miinus olla.
Keemiaga metallpindasid töödeldes võib see üks pluss olla et ta pääseb igale poole vahele ja mõistlikul kasutamisel ei jää see pind nii kare või poorne, kui seda võib liivaprits teha. Keemiaga metallipindasid töödeldes on jälle üheks miinuseks nende mürgisus/ohtlikkus organismile ja asjatundmatul käsitsemisel võivad kogemata ettearvamatud tagajärjed tulla nii detailiga kui ka selle isikuga,kes selle kemikaaliga auto kallal askeldab.
Lühidalt oleks see vist kõik.
Näedsa,Jagbeast oli kiirem seekord oma jutuga  |
| 25.01.2005 at 23:29 |
Last edited 25.01.2005 at 23:37 by markokald
|
merc65
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Peab täielikult nõus olema Stealthi aga eriti jagbeasti kommentaaridega. Viimane on minu arust üsna täpselt välja toonud + ja - mõlema meetodi kohta. Lisaks veel niipalju et vannitamise peamine este on siiski protsessi läbiviimiseks vajaliku seadmestiku ja pinna (ka keskonnakaitse normide täitmine) hind. Selline tegevus eeldaks mitmete sadade autode tegemist aastas, see aga pole Eestis võimalik. Naabermaades on puhastusvannid (küll detailide jaoks) olemas ka enamustes pulbervärvifirmades, meil need vist enamalt puuduvad (võib-olla osaliselt eksin, parandage palun) sest pulbervärvijad tahavad meil enamasti et neile toodaks liivapritsiga puhastatud detailid?! Muuseas, kui keegi on leidnud firma, kus pulbervärvitud detailid on välja tulnud sellised nagu olete lootnud (ja ka hiljem hästi säilinud) andke palun mulle ka teada, seda infot oleks väga vaja. Silladetaile ja muid konstruktsiooniosi oleks seal väga mugav ja odav teha kui kvaliteet kindel ja eeltöö (s.o. puhastus) korralik.
Liivapritsi ebameeldiv omadus on see et plekk mitte ainult ei lähe kõveraks vaid muutub mõnevõrra suuremaks(venib), mistõttu pind (eriti näiteks uste puhul) võtab pinge sisse kuna tal pole valtsitud servadest kuhugi liikuda ja see töö on plekksepa jaoks juba suht. ebameeldiv sest peab asuma rauda kokku võtma. Tõsiselt lainesse lastud detailist on väga raske (kui mitte pea võimatu) korralikku asja saada. Seega, olge ettevaatlikud! Siiski suudavad asjatundlikud pritsumehed tegelikult ka sirget pinda töödelda kuid see on väga aeganõudev - tuleb kasutada peene fraktsiooniga liiva, oluliselt madalamat survet ja tööd teha ainult 45 kraadi nurga all. Enamasti suured tööstuslikud pritsid selleks ka ei sobi kuna ei taha madalama survega ühtlaselt töötada. Kui seda sorti tööd rohkem ,soovitan hankida liivapritsikapi, kus saab kasutada alumiiniumoksiidi jämedamaks ja klaaskuuli peenemate tööde jaoks. Kuni tsiklipaagi või velje suuruste detailide jaoks väga mugav! See on küll ühekordselt üsna suur kuid samas pikaajaline investeering ja saad oma tööd teha just siis kui tahad. Lisaks ei lähe puhutav materjal kaduma vaid taaskasutatakse kuni on täiesti nüri, siis vahetad ära. |
| 26.01.2005 at 23:09 |
|
spinna
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Ühe asja kohta küsiksin veel, see nagu pisut veel haakub siinse teemaga : kui nüüd keemiliselt on asi haljaks saadud ja neutraliseeritud, siis kuidas hilisema korrosiooni eest kaitsta talade, karpide, torude sisemust ?
Ja kas peale sellist "keemilist puhastust" on asi kõlbulik näiteks kuumtsinkimisse viimiseks? Sellega vist saaks õõnsused kaitstud? |
| 27.01.2005 at 10:29 |
|
margus61
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
 info eest. Olen juba hulk aega püüdnud enda jaoks paika saada, milline peaks olema selle okkalise teekonna tehnoloogia ja tegelased, kus lähtekohaks on parajalt roostes ja keevitatud ning täiesti tükkideks võetud kere, lõpptulemuseks aga show quality pinnakate, kus kõik paneelid on iga nurga alt vaadatuna ühte tooni ja väikseimadki nurgatagused värvi selga saanud.
Ülalkirjutatut lugedes on ilmselt meie oludes mõistlik liivaprits+happekrunt esimeseks etapiks. Soome ajakirjades (eelkõige V8) mainitakse liivapritsi etappi küllalt lühidalt, seega õige tehnoloogia korral peaks olema täiesti võimalik hea tulemuseni jõuda. Julgustust annab ka hiljuti loetud Ragnari jutt. Seega sain vastuse ühele oma põhiprobleemile: kuidas jõuda liivapritsist võõbani (neid võib eraldada kümneid kilomeetreid), ilma et kere vahepeal rebaseks kätte läheb. Liivapritsis saaks ehk happekrundi peale, aga järgmist kihti korralikult märg-märjale saada on hea liivapritsi läheduses vähetõenäoline leida. Ja kogu värvitöö võiks olla ühe tegija ja tehnoloogiaga.
Eile testisin veidi VV Autot, kus Ragnar liivapritsi tegi. Väikese katse, Ragnari ja nende jutu järgi tundub, et on saanud ja saavad suure lameda plekiga hakkama. Tahtmist, oskusi ja tehnikat paistis olevat piisavalt. Liiva asemel kasutasid terasepuru, see jättis küll üsna krobelise pinna minu hinnangul.
Sealsamas kõrval peaks saama ka silla- jms. tükkidele uretaanvärvi peale. Küsimusele, et kas epokrundi ka alla saaks, jäi vastus saamata, kuna ei viitsinud ise täpsemalt uurida. Muidu pidid kasutama miskit spetsiaalkrunti, mida ilmselt DuPonti tehnoloogia ette näeb. Võibolla ongi epokrunt.
Tähetorni pargis pidi ka olema üks prits, kes suure plekiga toime tuleb. Kas on kellelgi täiendavat infot?
Ise oletan, et äkki on kõige parem kapottide ja uste ja tiibade ja katuse suur pind ise keemiaga vanast värvist puhtaks teha, roostemuundiga roostes kohtadelt roostet minimaalseks saada ja siis rooste jäägid liivaga eemaldada ja tervet plekki veidi karestada. Ehk keegi teadjatest kommenteerib.
Aga panen oma probleemid, millele seni pole head lahendust leidnud, ka ritta, äkki saab abi:
- Roostemuundi jääkide eemaldamine. Väheseid asju, mis keemiatunnist meelde jäi on see, et ainete reageerimisel toimub reaktsioon niikaua, kui üks reageerivatest komponentidest otsa saab. Kui selleks on roostemuundi, jääb roostet järele ning see pole hea. Tuleks muundit lisada, niikaua kui rooste on otsas ja muundit jääb üle. Ülejäänud muundi aga peaks saama eemaldatud, teda pole nagu terase ja happekrundi vahele vaja. Eemaldamiseks pole head lahustit leidnud. Ortofosforhappe baasil muundid on vesilahuselised, aga kuivanud muundit veega hästi maha ei saa. Terasharjaga ka määrib ja reeglina ei saa sellega nurkadesse ligi. Äkki siin ka liiv abiks?
- Pahtli lihvimise käigus haljaks lastud plekk. Kas peaks uuesti happekrundiga alustama, või aitab tavalisest krundist või pole sedagi vaja? Või on kõige õigem väga hoolas olla ja mitte haljaks lasta. Aga paraku ikkagi kipub juhtuma ja mis siis ikkagi teha? Vahel tuleb ju keset pahteldamist veidi pleki kallal käia.
- Milline koht on värvi alla minevate keevisõmbluste tinatamisel? Äkki on tänapäeva tehnoloogiliste võimaluste juures võimalik seda tülikana tunduvat tegevust kuidagi vältida.
- On detaile (ninatükk või kapoti ja klaasi vahelise tüki alune näiteks), mille sisemuse korralik värvimine eeldab tüki lahtiharutamist punktkeevitusest. Siis tuleks nagu muu kerega sama etapp värvi peale saamiseni ning seejärel tuleb kokku tagasi keevitada. Keevitus aga rikub värvi keevituskohtades ja annab metallipritsmeid, mis võivad ka mujal värvi rikkuda. Kindlasti on kuskil lahendus olemas.
Pulbervärvi kohta merc65-le, Ossmet'i tööga olen kohati rahul. Vähemalt esistange, millega vahel puid tuleb maha sõita ja veljed, mis aeg-ajalt üleni kipuvad tundmatu pinnase sees pöörlema, on säilitanud loodetud välimuse. Vigastada saanud kohad, kust värv on maas, on roostetama hakanud, aga terveksjäänud värv pole narmendama hakanud ja rooste pole alla pugenud. Aga samades kohtades pritsitud ja värvitud aiapostid jällegi narmendavad pärast nelja aastat teenistust. Äkki said pritsimise järel niiskust, ei tea.
Vabandan, et siin sai mitut firmat ja toodet nimetatud, mida võiks reklaamina käsitleda. Ise pole ühegagi seotud ja ainus eesmärk on mingi hästi töötav tehnoloogiline plaan kokku saada koos tegelastega, kelle kvaliteedile võib loota. Oma kannikate peal ei jõua kõiksugu tegelasi katsetada ja kõikide kogemused on sel juhul abiks. Äkki saab kamba peale järgmise DIY juhendi kokku? |
| 27.01.2005 at 11:25 |
|
PlyVal64
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Ka mina olen oma okkalise tee aegadel "tank it" tehnikale mõelnud. Ortofosforhape ei ole kallis, samamoodi ei ole kallis sidrunhape. Isegi buvanooli vanni kannataks teha, seegi poleks ületamatu rahanumber. Aga neid saab kasutada ju vaid värvist ja õlist puhastatud detailide-kerede puhul. Õlist saab lahti nõudepesuvahendi vanniga, kuid värvist mitte
Värvieemaldi on aga kallis. Kunagi Ply puhul ostsin miski tavalise keemia, mis ette nähtud kodus näiteks ukselt värvi eemaldamiseks, see keetis küll vana autovärvi pehmeks. Tegi pehmeks, aga küljest ära ei leotanud. Samas "pesin" kunagi BaltMotorsi keevavee survepesuga Humberilt maha veidike kehvema värvi, seega veepesu toimib. Mida aga kindlasti keemia ei eemalda, on igasugused EPO-põhjalised pahtlid. Nendega ei saa hakkama isegi liivaprist, aitab ainult mahakäiamine. Õnneks vist mujal ilmas seda julma asja (EPO-vaik segatud alumiiniumpulbriga) ei kasutatud
Seega peaks tegema kaks-kolm vanni: värvi-õli pehmendi, happe- ja buvanooli vann. Ühest teise tõstes keevavee survepesu ja nii peaks normaalse puhta kere saama. Buvanool-roostemuundur ise pärast mingit ülepesemist ei vaja. Pleki pinnale tekib raud(3)oksiidi kiht ja see sinine "asi" hoiab ära edasise rooste tekke.
Peaks hakkama mõtlema selle peale... algatuseks piisaks ju kolmest plastikust segukastist ja väikesest detailist, mille peal tehnikat katsetada. |
| 27.01.2005 at 12:54 |
|
jagbeast
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Olen samad teemad üles pannud ka teistes foorumites:
http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=10128
http://www.unicweb.ee/modules.php?name=Forums&file=viewtopic&t=5
http://www.ladaklubi.ee/foorum/viewthread.php?tid=6676
Panen siia copy-paste moodusel vastused mis sain:
jurka:
Vene ajal vannitati nii veoautokabiine Tartus .Aineks oli mingi seebikivi lahus.Loputamine tehti kehvalt ,pleki liitekohad hakkasid peale kapitaalist tulekut valget vahtu ajama ja ussitasid kiirelt. Haltuurana lasin nii puhastada Lada veljed ,siis oli küll tulemus hea (3 rubla tükk).
Esko:
Väiksemahuliste detailide osas on seda meedet kasutatud paljudes kohtades ja kasutatakse vist ka nüüd aga terve autokere!! - kui üldse siis just nimelt Tartus.
autorestauraator:
Olen seda "vannitamise" teemat varem Auto-Moto foorumis kuigivõrd käsitlenud. Kõigepealt võib öelda, et ka meil Eestis on sellise tehnoloogiaga tegeletud.
Tuleb käsitleda eraldi kahte protsessi:
a. vana värvi ning pahtli eemaldamine;
b. rooste eemaldamine.
Kunagi oli Tallinnas Autoremonditehas nr.1. Asukoht oli Peterburi maanteel, trammi lõpp-peatuse juures. Remonditi seal Zil tüüpi veoautosid ja autobusse. Tegu oli nn. kapitaalremondiga, kus kõik sõidukid lammutati algosadeks, remonditi remondikõlbulikud osad ära ja pandi remonditud juppidest sõidukid uuesti kokku.
Seal siis kasutati värvi ja pahtli eemaldamiseks kabiinidelt (võimalik et ka muudelt osadelt) seebikivilahuse vanni. Kabiin uputati üleni lahusesse (võimalik et ööpäevaks, täpselt ei mäleta), värv ja pahtel tulid tugeva leelise mõjul lahti, vähemalt muutusid pehmeks. Seejärel kabiinid pesti ja puhastati. Kuidas see täpselt toimus, ei tea. Võimalik, et sellel ajal kasutati pesemist kuuma aurujoaga. Oluline on plekk-detailid või koostud leelisest korralikult puhastada. Mäletan ise, et kabiinid olid täiesti puhtad.
Tänasel päeval sellise tehnoloogia kasutamine eeldaks küllalt suure nõudluse olemasolu. Kaldun arvama, et sellist nõudlust ei ole. Probleemiks oleks kindlasti suure leelisehulga ja värvijääkide utiliseerimine.
Rooste eemaldamiseks kasutatakse happe-vesilahuse vanne. Kuna happepuhastust kasutatakse ka enne kuumtsinkimist, siis on sellised happevannid täiesti olemas. Kasutan seda ka ise. Mina olen kasutanud u. 30 protsendilist soolhappe vesilahust. Autoplekkidel olev rooste laguneb umbes 4 ... 5 tunni jooksul. Peale happest väljavõtmist tuleb plekk hoolikalt pesta, soovitav leeliselahusega, et happejääke neutraliseerida. Seejärel survepesuriga roostejäägid eemaldada. Peale kuivatamist soovitan pleki mehhaanilise terasharjaga üle harjata. Hape mõjutab kindlasti ka terasplekki, kuid slle mõju jääb nii lühikese ajaga marginaalseks.
Happepuhastuse juures tuleks arvestada, et punktkeevitusega liidetud detaile ei tohiks puhastada. Need tuleks eelnevalt lahti puurida. Vastasel korral kardan, et plekkide vahele jääb happejääke, mida pole võimalik korralikult puhtaks saada.
Pildil: ukse katteplekk peale happepuhastust ja harjamist
www.unicweb.ee projektide all on väga hästi ära toodud pildiartikklina bmw321 keretööd, seal ka juttu sellel teostatud keemiast.
|
| 27.01.2005 at 13:17 |
|
Stealth
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
quote:
spinna: Ühe asja kohta küsiksin veel, see nagu pisut veel haakub siinse teemaga : kui nüüd keemiliselt on asi haljaks saadud ja neutraliseeritud, siis kuidas hilisema korrosiooni eest kaitsta talade, karpide, torude sisemust ?
Ja kas peale sellist "keemilist puhastust" on asi kõlbulik näiteks kuumtsinkimisse viimiseks? Sellega vist saaks õõnsused kaitstud?
Tsinkimise kohta ma ei julge midagi eriti kosta kuna minu teada see ainuke eestis asuv kõige suurem kuumtsinkimisvann pidi mingi meeter lai ja mõned meetrid pikk olema. Nii et tervet autokeret seal korraga on ilmselt suhtkoht raske vannitada Üksikuid detaile vast saaks.
Aga kruntimise ja korrosioonikindluse vastu põhjalikud töövõtted saaksid siit nendelt kahelt lehelt:
http://www.unicweb.ee/Projektid/index.php?action=vthread&forum=1&topic=11
ja
http://www.unicweb.ee/Projektid/index.php?action=vthread&forum=1&topic=12
Õnneks Hr.Märt Aarne ei ole oma teadmiste jagamisega kitsi, nii et tänu sellele et tal on aega ja viitsimist enda töödest-tegemistest kirjutada/pilte teha, siis ehk on lootust et siia meie maile neid korralikult taastatud vanakesi ilmub ikka rohkem |
| 27.01.2005 at 02:46 |
|
spinna
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Tänud! |
| 28.01.2005 at 10:14 |
|
CoachMan
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
quote:
Stealth:
Tsinkimise kohta ma ei julge midagi eriti kosta kuna minu teada see ainuke eestis asuv kõige suurem kuumtsinkimisvann pidi mingi meeter lai ja mõned meetrid pikk olema. Nii et tervet autokeret seal korraga on ilmselt suhtkoht raske vannitada Üksikuid detaile vast saaks.
Eesti suurimasse kuumtsinkimisvanni mõõtmed on 14 x 1,6 x 3 meetrit, nii et suurem osa autosid mahuks sisse küll Asub Kiiu kandis, tehase nimeks Galv-Est. Kas nendega jutule saab ja palju maksab on muidugi iseasi. |
| 28.01.2005 at 14:48 |
|
merc65
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Tsinkimise kohta seda, et ärge seda küll tegema hakake. Kuumtsinkimine on küll väga hea kaitse korrosiooni eest, kahjuks aga väga halb aluspind värvile. Autokerede tsinkimisel kasutatakse peamiselt galvaanilist tsinkimist ja mõningaid kombineeritud moodusi. Ja isegi seejuures on tihti nakkumisprobleeme järgmise kihiga - näit. Audil on siiamaani, ka 1-2 aastat vanadel autodel tavaline et siit -sealt kipub värvkate tsingi küljest irduma. See koht küll tänu paksule tsingikihile roostetama ei hakka aga kole näeb välja küll.
Uurisin ka vahepeal ja selgus et USAs on kohti, kus autot saab "tankimise" teel puhastada ja peale seda fosfaatida ning samuti tankimise teel kruntida. Krunditakse tavaliselt laetud värviosakestega vesilahuses, nn. "electrocoat" mis annab üsna sarnase tulemuse autotehases teostatuga. Kui kogu protsess paigas, peaks tulemus olema väga hea. Unistada aga sarnasest võimalusest Eestis ei tasu, targem on oma aeg raisata millegi kasuliku peale. Endiselt olen seda meelt, et kui just tahate roostet nn. rooste-muunduriga tappa, siis oleks hea kõik üleliigne mehaaniliselt eemaldada, roostemuundur, eriti mõni kahtlase päritoluga on tõesti kuivanult habras ja seega mitte kõige parem aluskiht. Seega, korras pinnalt on see parem eemaldada, rooste ise on muundatud ja sellega probleeme pole. Kui suurtelt pindadelt on värv "värvisurmaga" eemaldatud ja pind puhastatud, ärge unustage pleki pinda karestamata (lihvimata). Selleks sobib hästi ümara vibra alla ketas jämedusega P180. Autotehaste probleem on tihti see, et plekk on peale pressimist väga sile. selle sama fosfaatimisega (või ka parkeriseerimisega, mis on veidi keerukam protsess), püütaksegi parandada nakkuvust. Meie aga saame plekipnna ühtlaselt matiks lihvida, see on lausa luksus! Kui peale seda minna happekrundiga ja sealt edasi , on kauakestev lõpptulemus kindel. Roostemuunduri/ liivapritsi variante vaagides tasuks korra ka mõelda selle peale, et kui liivapritsiga ligi ei pääse või roostet kätte ei saa, on seda enamaltjaolt nii palju, et roostemuunduriga ei tee midagi ära. Mina isiklikult küll ei usaldaks pinda, kus vajaliku 1mm pleki asemel on ca. 0,3 mm plekki, 0,3mm roostemuundurit ja hunnik pahtlit. Kui ikka asi on ussitanud, siis uus metall asemele. Ja oluline on meeles pidada, et väga halvas seisukorras autot jaksab restaureerida ainult väga rikas harrastaja. Nii et võimaluse korral ostke nii hea algmaterjal kui rahakott vähegi lubab, täiesti läbiroostetanud auto korrastamise hind on reeglina 2X suurem, kui sarnase heas korras kere hind. Nii et vaadake ringi. Euroopas saab vabalt liikuda ja kaupu liigutada, eriti lihtne on see eraisikult-eraisikule ostu-müügi korral. Võib-olla on mõne metsast välja kaevatud auto ehitamise asemel targem samasugune poolkorras või isega korras peast mõnest naabermaast osta, muidu jäävad väga paljud projektid igaveseks garaazi koos liitrite roostemuunduri ja kulunud terasharjadega. Kui tubli harrastaja ikka vahel millegiga sõita ka saab on sellest rõõmu nii temal endal kui ka perel ja sõpradel. Kui veel lisada juurde see, et Rootsis/Norras ja isegi mõne margi koha pealt Soomes on vaata et parem valik USA autosid kui Ameerika mandril (kõik veidigi asjalikum on siia kahekümne aasta jooksul kokku tassitud) siis aeg ajalt kannataks vaadata ka sinnapoole. Eriti vanemate ja huvitavamate autode (50-ndate lahtised tiivamudelid ,
60-ndate muscle-carid) on valik parem kui suure lombi taga ja puhuti ka odavam?! alates 70-ndatest autot on ilmselt siiski targem USA-st hankida. Hea keretöö on väga kallis ja auto ehitamise juures kindlasti ülekaalukalt suurim väljaminek. Häid ja südamega tegijaid on vähe ja nende aeg üsna pikalt ette sisustatud. Ise proovimine on alati vahva ettevõtmine aga olgem ausad, ühe auto ehitamiseks vajalike seadmete ja teadmiste hankimine on samuti kallis ja aeganõudev . Nii et tasuks auto ise lahti võtta, puhastada igasugu ollustest, vaadata, kas väga viletsas seisukorras osade asemele oleks võimalik paremaid hankida ja siis spetsiifiline töö spetsialistil teha lasta. See on ilmselt lõppkokkuvõttes kõige odavam. Normaalse keskmise auto Eestis tehtava keretööde taseme ja väärtusliku harrastusauto keretöö nõutava taseme vahel on määratu vahe, ajaliselt ja rahaliselt 4-5 korda. Ja kui keegi mõtleb vahel, et kuulge see töö on ju nii kallis, kui auto on vlmis, siis ta maksab vähem, siis nii see olema peabki. 90% harrastusautode restaureerimine maksab vähemalt 1,5 X üle auto turuhinna. Miks siis inimesed selle asemel korras sama tüüpi autot ei osta? Sellele on kuus erinevat põhjust;
- emotsionaalne - tahan just seda autot korda tehtuna!
- finantsiline - pole tarvis korraga kogu raha välja käia,
ehk aastate jooksul korjan kokku.
- ajalooline - konkreetsel autol on muid väärtusi, sellega
on seotud ajalugu või mingi sündmus
- teadmatus - lihtsalt ei teadnud, et samasuguse auto
oleks võinud 300 km kauguselt 30% odavamalt osta kui
projekt maksma läks.
- defitsiit - sellise auto seda mudelit pole turult leida
- asjatundmatus - hindasid projekti seisukorda valesti ja see läks arvatavast 3 X kallimaks
Jutt võib tunduda ärilisena aga ma arvan, et iga harrastaja peaks kasvõi veidi mõtlema reaalsete kulude ja võimaliku auto väärtuse peale tulevikus. Näiteks kui olete just saanud valmis projekti, mille algmaterjal (auto) maksis 30.000.- EEK ja kogu projekt keris hinnaks 250.000.- EEK (väga tavaline olukord), siis olete sellega 2 aastat sõitnud ning vaatate ringi uue projekti järgi, mille ostmiseks peate eelmise rahaks tegema ning seda müüjes avastate, et max. hind mida saat küsida on 150.000.- Seega olete selle projektiga 100.000.- EEK miinuses. Kui see kohe alguses endale selgeks teha, siis ei sünni hiljem paha tuju ja kodus nõude loopimist. Või nagu ütleb üks minu Rootsis elav aastakümnete pikkuse kogemusega autorestauraator;
"auto restaureerimise hinnal ja restaureeritud auto turuväärtusel pole mingit seost" See on hobi ja hobi reeglina midagi sisse ei too vaid viib välja. Kui toob sisse siis on see äri ja sellesse tuleb hoopis teistmoodi suhtuda. Üksikud õnnelikud on suutnud need kaks asja ühendada.
Seega, Sinu projekti lõpliku hinna ja veava määra määrab algprojekti seisukord! |
| 28.01.2005 at 17:43 |
|
jagbeast
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
quote:
Eesti suurimasse kuumtsinkimisvanni mõõtmed on 14 x 1,6 x 3 meetrit, nii et suurem osa autosid mahuks sisse küll Asub Kiiu kandis, tehase nimeks Galv-Est. Kas nendega jutule saab ja palju maksab on muidugi iseasi.
Tänan, vot sellist informatsiooni siit teemast otsisingi, mitte et ülejäänud jutt teemast mööda oleks. Kõik senimaani kirjutatud on väga informatiivne olnud. Mina tänan kõiki infojagajaid!
Omamoodi päris naljakas oleks linnaliikluses näha kuumtsingitud viimistlusega autot.
Nagu karta oli , siiski kere puhastamisega suures vannis siinmail ei tegeleta.
|
| 28.01.2005 at 21:57 |
|
Astro SS
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
Galvest on tore firma küll,asub Muuga sadamas ja toodavad tsingitud terasplekki kilomeetrites (päevas)
Eriti ei usu ,et tehas seisma jäetakse mingi auto vannitamsie ajaks ,kui jäetaksegi siis mis on selle hind?
Minu info kohaselt tehakse tsinkimise teenust ainult Keilas ,kus enamus haagised (Tiki-treiler, Respo) vannitatakse.
____________________________
Probleemid algavad kui on liiga palju toredaid mõtteid... |
| 28.01.2005 at 22:44 |
|
PlyVal64
|
"Tank it" ehk autokere vannitamine lisasin artikkli
quote:
Astro SS: Minu info kohaselt tehakse tsinkimise teenust ainult Keilas ,kus enamus haagised (Tiki-treiler, Respo) vannitatakse.
Minu andmetel avati äsja endise Kiiu aiandi territooriumil vana Narva maante ääres uus suur tsehh, kus peaks saama väga suuri asju galvaniseerida.
Veebis vist teda veel pole(hetkal maas), kuid miskid seuhksed andmed tulid välja:
Kiiu Metall Konstruktsioonid OÜ
Registrikood: 10993456
Kiiu 74604
Telefon
6073482 |
| 28.01.2005 at 23:45 |
|
|
