Firebirdi edu jätkus ka 1976. aastal, kui müük ületas esmakordselt 100 000 auto piiri, millest Trans Am'e oli veidi alla poole. Chevyl ja Fordil oli mõtlemisainet küllaga - kas nad mitte liiga kiirustades oma poniautode tiibu polnud kärpinud? Õnneks jõuti üle ootuste headest müüginumbritest GM-is siiski omad järeldused teha ja seetõttu ei asendatud Camarot ja Firebirdi Chevy Monza ja Pontiac Sunbirdiga, nagu algselt '76 mudeliaastal juhtuma pidi, vaid toodi need väiksemad ja nõrgemad Mustang II-ga võistlema mõeldud kupeed turule F-body'dega paralleelselt.

Trans Am'i mootorvalik jäi eelmise aastaga võrreldes samaks ja koosnes ka muudele Firebirdidele saada olnud 185 hj 400-st ja ainult TA-le pakutavast 200 hj 455 HO-st. Just HO-ga varustatud mudelit testis ajakiri Car & Driver, otsides 1976. a. kiireimat USA autot. Eelmise aastaga võrreldes TA tulemus paranes, kuid 15.6 polnud siiski piisav Vette'i 15.3 vastu. Tippkiiruses tuli lisaks Vette'ile alla vanduda ka 220 hj 360 CID Dodge Dartile. See-eest õnnestus Trans Am-il konkurente lüüa lühima pidurdusmaaga – TA sai 70 mph pealt pidama 6 meetrit varem, kui kergem ja nelja ketaspiduriga Vette.

Muudatusi oli nii auto sisus kui ka välisilmes: istmed olid toekamad; kõikide mudelite esi- ja tagakaitserauad muutusid veidi lihtsamateks ning nurgelisemateks; Formula õhukogujad asusid nüüd kapotil tagapool ja nägid varasemast märksa igavamad välja. Kuna ka mootorivariandid olid nüüd samad mis baasmudelil ja Espritil, oli vaja Formulat kuidagi esile tõsta. Selleks toodi välja $100 maksnud W50 pakett, mis tähendas, et kere ja kaitseraudade alumine osa oli teist värvi kui ülejäänud auto (algselt vaid must kollasel, värvide vahel oli veel kitsas punane triip; hiljem lisandus ka muid värvikombinatsioone); sama lisatooni kasutati ka õhukogujate avade ümbruses ja siin-seal mujalgi; ukse alumises servas oli aga peaaegu kogu ukse laiuselt kiri "FORMULA".

Veel palju silmatorkavamad olid 2590 Limited Edition Trans Am'i. See Pontiaci 50. juubeli tähistamiseks toodetud erimudel oli must, hiiglasliku kuldse "screaming chicken" embleemiga kapotil ja veel ohtrate muude kuldsete kaunistustega (veljed, esitulede ja iluvõre ümbrisrandid, ehistriibud, embleemid, rooli kodarad ja armatuuripaneel). Lisaks kullasärale olid auto omapäraks veel T-topid, esmakordselt F-body ajaloos. Algselt oli need nn. "Hurst Hatchid" kavas paigaldada kõikidele LE Trans Am'idele, kuid erinevate probleemide tõttu varustati nendega vaid 643 Limited Edition'it. Limited Edition oli mitme järgneva aasta Special Editioni eelkäija.