Kahjuks oli esimene proov selles vallas kui tundmatus kohas vette hüppamine: tagaveoline 5,7 diisel kastikas ei vastanud päris mu ootustele ja selle õige otsingud jätkusid. Poolteist aastat otsimist ja info kogumist lõppesid, kui autoplatsile tuli müüki Chevrolet Suburban 4x4 6,2 diisel aastast 83! Esmakordne silmast silma kohtumine võttis une pikaks ajaks... :)

Autot sai vaatamas käidud mitmel korral, kuid hinnasilt peletas alati eemale. Seda võib ilmselt nimetada saatuse sõrmeks, et ühel keskööl tekkis nägemus selle auto omanikuks olemisest... Edasi sõltus kõik juba õnnest ja paberi määrimisest. Auto omanikuks sain 26. jaanuaril 2002. a. Kodutee ei möödunud viperusteta - auto otsustas sissejuhatuseks ootamatul hetkel välja surra. Uue omanikuna oli üsna harjumatu juhtida 3-tonnist veokit ristmiku poole ilma piduri- ja roolivõimuta! Esimene iseloomude proov lõppes siiski õnnelikult ja edaspidi sarnaseid olukordasid enam ei tekkinud.

Kodus sai siis hakatud vähe terasemalt üle vaatama kohti, mis suures ostuärevuses olin liigitanud pisivigade hulka – uste servad olid veidike augulised ja siin-seal oli veel natuke roostet. Aga see tundus tühiasi 3" keretõste ja kenasti toimiva tehnika kõrval. Otsustasin talve ära sõita ja juunist auto garaazhi panna. Talve kestis auto kenasti, pisut häiris vaid tagumiste pidurite puudumine. Aegviidu kandis sai 4x4.ee klubiga isegi üks offroad väljasõit tehtud.

Ühel kenal päeval (31.05.2002, kui täpsem olla) jäi aga sõit pooleli, sest Chevy ei tahtnud enam käivituda – nööri otsas koju ja just nagu plaanitud - juuni alguses garaazhi. Seismajäämise põhjuseks olid mädanenud kütusetorud, mis said kohe vase vastu vahetatud. Kuna juba torusid vedamas olin, siis vahetasin ka piduritorud vase vastu. Kohe said tagasillale tellitud ka uued klotsid ja silindrid. Samal ajal võtsin autol eest ära uksed, et teha ära plekitöö (hea idee oleks olnud kohe kõik asjad eraldi suletavatesse kilekottidesse panna ja sildid peale kirjutada – mitte otse kasti loopida ;)

Muret tegi ka valjult kolisev esisild – kuna mõte ise esisilda ehitada ei vaimustanud, leidsin spetsialistid, kelle hoolde see töö usaldada. Tilkuv kütusepaak maha ja mis veel? Selleks ajaks selgus karm tõsiasi, et auto eelmised omanikud olid olnud väga osavad pahtlimehed, kuid paraku ei taibanud nad suurt midagi plekitöödest. Välisel vaatlusel oleks võinud paljud kohad puutumata jätta, aga tegelikult oli metall peaaegu olematu.

Ainuke kõva plekk oli auto põhi – kõik uksed, tagaluuk ja summutid olid peaaegu olematud, nagu ka auto tagaosas põhja all olevat talad, millele toetub kere. Omal ajal ilmselt tegemata jäänud kerehooldus oleks suutnud suurema osa sellest kaosest ära hoida. Ei saa kiita ka Chevrolet' insenere, kelle loodud auto pole just lihtne ja roostekindel. Plekitööd algasid uste ja karpide kallal; kui auto raami puhastasin, hakkas häirima tilkuv vahekast, mis sai eemaldatud ja üle kontrollitud. Vahepeal oli aga kätte jõudnud sügis ja 15. oktoobril tuli lumigi maha. Auto jäi talveks seisma.

Aprillis lubas ilm jälle õues töötamist ja alustasin uue hooga. Talve jooksul oli paranenud uste olek - au ja kiitus V-Dream Garage'ile! Ka esisild oli remondist tagasi jõudnud. Esimeseks sammuks oligi silla külgesobitamine.

Siis jätkusid plekitööd auto põhjatalade vahetamisega; tagatulede uued ümbrised tõin koguni ühest USA romulast – avanes soodne võimalus töö ja hobi ühendamiseks. Taastamatuteks kuulutasin mõlemad esitiivad ja tagaluugi ning ühe esimese porikoopa - neid oli õnneks võimalik Eestist hankida, kuna nende reisikotis kohaletoomine oleks vist problemaatiliseks osutunud.

Samal ajal kui toimusid viimased lõikamis- ja keevitustööd, said uksed peale juba esimese pahtli. Muret tekitas veel elektrisüsteem, mis ühestki otsast loogiline ega töökindel ei olnud - iga juhe jätkus kuskilt uut värvi juhtmega. Samuti ei meeldinud mulle auto põhja all jooksvad lahtised juhtmekimbud - seega läks kogu elektrisüsteem väljavahetamisele. Kuna ise seda teemat eriti ei tunne, siis jätsin töö spetsialistidele (tänu Erikule). Samal ajal hakkasid plekitööd tasapisi lõpule jõudma.

Kapoti all ei muutunud eriti midagi. Endise kahe aku asemel tuli sinna uus akukoht ja ainult üks aku. Ümber kolis ka elektrikarp, mis enne oli salongis armatuuri all. Auto sai endale uued esivedrud - 4" tõstega Ranchod. Taga parandasin läbivust 'shakle flip' kiigega ehk vahetasin välja tagavedru kiige. Kuna seetõttu suurenes silla käik, jäid originaalamordid lühikeseks. Niisiis ehitasin amortidele uue kinnituskoha. Esisild sai endise nelja amordi asemele ainult kaks, kuid see-eest pikema käiguga, ning 4" pikemad pidurivoolikud.

Keretööde lõpus oli suvi juba peaaegu läbi – hakkas pihta suurem pahtli- ja lihvimisralli. Kahjuks ei saand jälgida tqhq lihvimsreegleid ja -nõuandeid, sest väljas läksid päevad järjest lühemaks ja külmemaks. Uksed, esitiivad, porikoopad ja auto sisu said ära värvitud - seejärel uksed kokku pandud ja kõik külge riputatud. Asjade kokkusobitamise ja viimase lihvi andmise ajal oli väljas napilt 5 soojakraadi. Ka värvimine toimus suht külmal, kuid õnneks päikesepaistelisel pühapäeval.

Tosooli sisse kallates selgus aga kurb tõsiasi, et radiaator enam midagi ei pea. Remontimine osutus mõttetuks ning asusin otsima alternatiivi. Selleks ostus veoauto radiaator, mis sai pooleks lõigatud ja kokku joodetud. Järgnes juba suvel korrastatud ja puhastatud sisustuse sissekruvimine - uue kattega esiistmed, uus põrandavaip ja kordatehtud vana auklik armatuurlaud.

Mis veel? Kollektoritest alates jookseb uus dual 3" torustik, mis leidis endale täiesti uued väljumiskohad. Kriitilised kohad katsin erinevate Dinitroli kemikaalidega, mis peaks roostet sellest autost eemale hirmutama. Ja ongi käes - esimesed nädalad sõitu... olen uhke!

Kõigepealt tänud elukaaslasele Katrinile mõistva suhtumise ja suure abi eest garaazis; ilma temata poleks see auto see, mis ta nüüd on. Ning samuti: Valle, Erik, Märten, Kalev, Kaur, Martin, TopParts - tänud!