» autoesitlused » klassikud ja daily driver'id » 

Priidu '64 Plymouth Valiant V100
» Esmakohtumine
» Esimesed kilomeetrid
» Igapäevakasutuses
» Kolgata tee
» Jälle sõidus

Allpool siis lugu autost, kus kardinaalsed modimised ära jäid, mille tõttu keerulisi väljendeid, nagu "stall", "intake", "drag-bars" jne., kasutama ei pea, kuid mis sellegipoolest vahel suisa elustiili mõõdu välja annab.

 

Auto ise on '64 Plymouth Valiant V100 2-door Sedan, tehasetähisega 1142664920. Mootoriks on Mopari tuntud Slant Six ridakuus, siin töömahuga 170 CID (u. 2,8 liitrit) ja võimsusega 101 hj. Auto omanikeks on Priit ja Tiina.

 
 Tiina, Priit ja Plymouth Valiant
 
 

Esmakohtumine
 

Et alustame siis algusest. Oli Moskva olümpiamängude aasta, kui esimest korda korraliku suure, hea, ilusa ja võimsa, elik ameerika päritolu autoga sõita sain. Selline oli ema koolivennal ja ta võttis meid Rahumäe bussipeatusest peale. Selline vaikne, mugav ja helesinine. Kuna elu esimene mälestus autost oli mul samasugusest (nimelt oli isal tööautoks aastal 72 helesinine GAZ-21), siis võib öelda, et sellega oli mu süda läinud jäädavalt (kuigi ise ju sellest veel siis aru ei saanud) ilusatele vanadele autodele.

Aeg läks, koolid said läbi (tegelikuses jäi kõrgeim pooleli - häbi mulle!) ja tekkis vajadus oma auto järele. No paljukest siis noorel perel raha ikka oli - vähe loomulikult! Vanaemalt laenasin olemasolevale 1500-le rublale 1000 juurde ja suundusin Kadaka teel asuvasse Volga komisjonikauplusesse. Kuna polnud vajadust olnud, ei teadnud tekkinud autoturust, läänest toodud masinatest ja hetke hinnapoliitikast midagi. Tagantjärele võib aga öelda, et see oli ilusaim autostumise aeg Eestis. Küsite, mis mind siis Kadaka teel ootas?

Alla 25-sed "pöördemomendi" austajad kindlasti sellist asja ei usu, kuid nii tookord oli: umbes 40-st müügil olnud autost olid viis kõige ehedamad ameeriklased. Ja veel millised! Chevy Chevelle 1973 (mis nüüd vedeleb Tori-Jõesuus), valge Buick 2-door u. 1970 (läks tsurkadele), helesinine Ford 4-door u.1972 (läks tsurkadele), Mercury Cougar u. 1968 (saatus teadmata) ja valge Corvette C3, vist oli 1975 (põletati Viru parklas maha). Neli esimest maksid 25000-35000 rubla, "Vette" 5500 dollarit. Nende ilu, suurus ja hinnad koukisid kuskilt minu sisemusest välja selle lapsepõlvemälestuse ning sealtmaalt algas minule meeldiva USAka teadlik otsing. Seekord piirdusin 2500 rubla maksnud Moskvitsh 402-ga, millest sai ka minu esimene OMA auto.

Aastad läksid. Autod ja rahaline seis paranes. Kuni sügisel '95 kohtasin TEDA. Olime perega minemas Järve kaubamajja sisseoste tegema, kui tagumisest väljasõidust (teate küll - see Nõmme poolne) ilmus mingi helesinine iludus. Tookord jõudsin vaid mõelda, et kimaks järgi, kuid läinud ta oligi. Vahepeal jõudis minu USA-auto vaimustus nakatada ka sõber Janekit, kes endale Gran Fury III ostis ja sellega minu hinge veelgi "haigemaks" tegi.

Varsti kohtasin teda samas teistkordselt. Siis sain rahulikult autot, tema ilu ja korrasolekut (elik selle puudumist) uurida. "Tagumikult", mis enim lummas, lugesin välja Plymouth Valiant. Seda autot ma tahtsin! Ei läinudki palju aega mööda, kui KB-s vanade autode rubriigis (peaaegu ainus rubriik, mida üldse sellest lehest lugeda) ilmus hot-rodiks sobiliku Plymouthi müügikuulutus. Helistasin, sõitsin kohale ja juba tänava otsast nägin helesiniseid kumerusi. Otsus oli selge enne auto peatamist. Tuli välja, et auto oli peres naise kasutuses ja kuna too hakkas varsti sünnitama, polnud autot vaja. Lisaks oli mees veemootorisportlane (kindlasti toob siiani kuulsust ja au meie riigile) ja tahtis oma paadi võistlustele vedamiseks vana Chevy Vani uuema vastu vahetada. Seega oli igasugune lisaraha neile teretulnud. Raha ja auto vahetasid omaniku. Olid jõulud 1995.

 

Esimesed kilomeetrid
 

Mina olin siis oma saanud. Kuid nagu alati, käivad ilusad autod ja naised koos. Nii heas kui halvas. Esimese hooga ei julgenud uut pereliiget koju viiagi. Parkisin ta siis kontori ette, et kodus "pinda" ette valmistada. Nimelt olin pühalikult lubanud Tiinale osta uue täisautomaatse pesumasina, sest kaua sa ikka "pese ise" Rigaga pesed. Aga saate ju isegi aru, kuhu selle masina raha läks... Nonii, oli siis koduõuel üks uus auto.

Esimene perega sõit läks Tihniku Maksimarketisse 30.12.1995. Auto käitus suurepäraselt ja mina olin säranud kui poisike. No vahetasime siis aastad ära ja 01.01.96 läksime teistkordselt ... vist poodi. Kõik oli kena kuni koduhoovi tagasi sissesõitmiseni. Siis näitas Ply oma iseloomu. Nimelt olin unustanud südaööl talle pai tegemast ja uut aastat soovimast. Kõikidele oma autodele saab sel ajal midagi kingitud: õli, aknapesuvett, rehve, no ikka midagi vajalikku. Seekord lihtsalt unustasin. Ja mis oli tulemus - (unustage näiteks abikaasa sünnipäev ära!) Ply viskas parema tagapiduri silindrist kolvi välja! Kuna tee hoovi läheb allamäge, siis paratamatu lõpptulemus oli garaazhiuste purunemine. "Siin me siis oleme - auto ja uksed purud" oli esimene mõte. Kuid Plyl ei olnud ühtki kriimu peal. Seevastu garaazhis seisnud ema "mosse" nina oli krousis. Armukadedus ja solvumine on ennegi "sihverplaate" tundmatuseni muutnud (õnneks minul mitte). Sellega oli Ply sugu määratud - naine mis naine.

Kuna kolb oli silindri puruks murdnud, ei jäänud muud üle, kui kodulähedasse varuosakauplusse minna. Juhtumisi oli see siis veel Hiiu tänaval asunud Top-Parts. Tellisin lisaks uuele silindrile ka tagumised piduriklotsid. Tea, kas Lauri oli armunud või lihtsalt õnnetu juhus, kuid tagumiste asemel sain esimesed (mis paigaldasin alles aastal 99). Talle ma seda ei öelnud (tagasi- ja kokkuhoidlik nagu ma olen!), sest selleks ajaks olin tuvastanud vene Volga katete sobivuse ja need ka paigaldanud. Kuna auto oli kanalil sõbra Mario garaazhis, siis sai vahetatud ka purunenud vedrulehed, proovitud lappida tilkuvat bensiinipaaki ja määritud kõik liigendid. Tagasilla kätte saamiseks tuli kokkukeevitatud sumbuti lihtsalt maha lõigata. Tagasi ma teda enam ei pannud.

Bensupaak oli nii läbi, et võtsin ta põhja alt üldse ära (et saaks uued sumbutid panna) ja paigaldasin pagasiruumi alumiiniumist paagi. Kui veermik ja pidurid jälle koos olid, sõitsin hirmsa lörina saatel otse Vihurisse, kus lasin alla ehitada pette "dual exhausti". Tellisin ilusa hääle ja selle ka sain. Jaanuari lõpuks oli auto jällegi sõidukorras. Kuna senise igapäevaauto Volvo 245 eest pakuti head raha, siis müüsin ta maha ja võtsin Ply igapäevakasutusse. Kodusõja lõpetamiseks sai Tiina ka lubatud pesumasina...

 

Igapäevakasutuses
 

Esteetiliselt mõnus on sellise autoga pidevalt ringi liikuda, kuid kasutusmugavus on alla igasuguse normaalsuse piiri: üliraske sidur, 3 käiku, aeglane rooliülekanne, praktiliselt olematu küte ja ikkagi pehmed pidurid pole just Tallinna linnaliikluses talvisel ajal "lisavarustus", mida sooviks. Hakkama me saime ja kaugeimad sõidud viisid lausa Valga lähistele klassivenna pulma. Kütusekulu jäi 10-12 liitri piiresse, mis pole just halbade killast.

 
 Midagi ülearust auto varustuses pole
 
 

Märtsis 96 tuli esmakordselt võtta maha mootor, sest parklas jääauku kinnijäämise ja sealt väljanökerdamise tulemuseks oli ärasulanud 4. raamsaale. Ja kohe nii sulas, et vänt tuli lihvida 3. remontmõõtu! Suvel hakkas mootor keema minema ja siis sai ta teistkordselt eemaldatud ning seest läbi pestud. Panin kõik uued tihendid (full-set), sest komplekti eest taheti kõvasti alla tuhande raha. Natuke leevendas muret, kuid aurupilves helesinine iludus jäi veel kauaks ajaks tavaliseks pildiks Eestimaa teedel. Ka starter tuli mingil suvepäeval vahetada, sest tolle sisikond purunes täielikult (32 aastat oli teinud oma töö). See oli omamoodi meeldivaim üllatus minu varuosade tellimise ajaloos: US-Parts tõi tutika starteri kohale 1000 raha eest järgmiseks lõunaks! Vaid korda kolm tuligi mul autot käima lükata.

Need olid ka ainsad mured, mis siiski muutusid tühisteks inimeste ja autojuhtide sõbralike käevibutuste-signaalitörtsude taustal. Kuid jälle tuleb sisse väike vimpka ja naised... Nimelt otsustasin, et egas küll küllale liiga tee ja jaanipäeva paiku, kui olin naispere Norrasse reisima saatnud, ostsin Chevy Monza.

Oli ikka ilus koduaknast õuele vaadata küll! Kuid jällegi ei meeldinud selline tegu ei Plyle ega Tiinale. Ply kees juba iga mõnekümne minuti tagant ja kodus vat et taheti... no päris lahutust mitte. Ja need kommentaarid: "Norrast koju jõudes ootas meid ees aiapostil kükitav kass, rinnuni rohi ja JÄRGMINE mängukann õuel. Nagu nõiutud maja, kus keegi ei ela! Ja külmikus vaid kassitoit, sest teda ju kohvikusse sööma ei vii." Ma polnud muidugi taibanud Monza esiklaasile kleepida silti "Tiinale kojujõudmise puhul". Kuid midagi oli juba ka Tiina südames "nõksatanud", sest leebumine tuli kahtlaselt kiiresti. Augustiks oli Monza värvitud-korrastatud ning edasi sõitsime temaga. Just siitmaalt algab Ply praegune elu ja välimus.

 

Kolgata tee
 

Mida muud saab öelda selle kohta. Algas see tee detsembris 1996 ja kestis 27. aprilli varajaste hommikutundideni aastal 1998. Olles seisnud siis u. 3 kuud seina ääres, käivitus ja sõitis helesinine Ply viimast korda rõõmsalt läbi Tallinna "reinkarnatsioonile". Sõber Viki (suured tänud Talle selle eest) töökojas, kus ka Monzat ehitada sain, võtsin auto algosadeks.

 
 24 tundi peale omaljõul sõitmist
 
 

Mootori jätsin kokku ja viskasin maja taha prügihunnikusse, sest peas oli kindel plaan asendada see omandatud 400 CID MOPARi "big-blockiga". Eemaldamata jäid vaid sillad ja ka tagaluugi lukk (sest muidu oleks luuk kogu aeg torsioonide "abiga" lahti olnud).

 
 Nagu öeldud, algosadeks
 
 

Kogu mudru pakkisin selleks hetkeks Monza asemele astunud Chevy Impala Wagonisse ja tõin koju õuemajasse oma aega ootama. Kuna mul sel hetkel mingit korralikku töökoda kusagilt võtta polnud, läks kere Ammeco Autosse pleki- ja värvitööd ootama. Tingimuseks seadsin, et seal tehakse ära välimine plekk ja värvkatte kvaliteet peab olema ülihea.

Maiks 97 oli ruutmeetritega uut plekki ja kilodega pahtlit viinud Ply kere sellisesse siledusastmesse, et võis hakata mõtlema uue värvi toonile. Mõtetes mõlkus auto, mille välimust ei saa siinriigis keegi teistega segi ajada ja nii tuli otsus: helerohelise ja lilla kombinatsioon pärlmutterlaki all.

Loomulikult polnud need PPG tootevalikus mitte hinnaskaala alumisest otsast materjalid ja selline soov tühjendas rahakoti hetkega. Juuni algul kanti ette, et auto on värvitud ja ootab äraviimist. Selleks ajaks olin jõudnud järeldusele, et mitte kusagilt pole leida samaväärset laepolstri materjali nagu originaalis on ja otsustasin siis lasta vana luitunud-määrdunud kanga ka üle värvida. Võtsin selle stiili, et plekist detailid tulevad salongis rohelised, muust materjalist lillad. Nädalake veel ja varem kokkulepitud raha eest tehti ka need tööd ära.

Siiamaani oli kõik läinud lihtsalt. Ply oli taas tagasi töökojas, seekord Tulbi tänavas, ja ma sain teda edasi ehitada. Ajapikku hakkasin oma valitud värvikombinatsiooni ja toone isegi armastama (mida ei saa öelda esmanägemise hetke kohta!) ning edasine paistis päris "päikeseline". Seal töökojas nägid teda esmakordselt ka paljud siinsel lehel käivad fännid.

 
 Värvivalik nõudis ka auto omanikult harjumist :)
 
 

Nüüd tuli hakata lõikuma-keevitama-tugevdama põhja ja poolraame uue, suure ja võimsa "pöördemomendi peakorteri" ning suurekojalise TH727 tarbeks. Etterutates ütlen, et oma õnneks otsustasin seda teha originaalkinnitusi rikkumata. Mõõtmised näitasid, et see peaks olema võimalik. Eemaldasin täielikult käigukasti kohal oleva tunneliosa, lõikasin kardaanitunneli pealt lahti ja suurendasin oluliselt käigukasti koja ava tuleseinas. Uue mootori kinnitused tulid täpselt originaalkohtade kohale, kuid erineva padjaehituse tõttu pidin tegema 10 mm plekist poltkinnitusega U-aasad. Nendes töödes aitas mind Indrek, hüüdnimega "Kass".

Mootor sobis nii, nagu oleks tehases ta sinna istutatud! Sillatala ja karterikaane vahele mahtusid vaid näpud ning paralleelvarras jooksis täpselt õlivanni ja hooratta karteri vahelisest pilust läbi. Käigukasti kinnitus läks tahapoole vaid 2 cm, kuid seda sai korrigeerida teist tüüpi padjaga. Kinnitustala ma lõigata ei tahtnud, kuna see hoidis risttalasid poltliideste abil koos.

Mootori (+40kg) ja käigukasti (+15kg) veidi suurem kaal ei teinud esivedrustusele ka muret, sest Valiant on vanade heade torsioonidega. Keerad neile pinget peale ja kõrgus-jäikus jälle paigas. Suurimad hirmud - olulised kandekonstruktsiooni muudatused ja roolimehhanismi ümberehitus - olid möödas ja meeleolu kõrgel... Kuid kõik see, ilus ja nii hästi alanud, lõppes pilguheiduga kapoti alla: malmist väljalaskeid ei mahuta mingi valemiga sinna! Vasakpoolsel oli otse vastas roolikarp ja parempoolne oleks mootori "elades" hakanud käima otse vastu amordi ülemist kinnitust. Selge oli ka see, et kitsamad, mööda mootori külge otse alla jooksvad, torukollektorid ei ole võimalikud. Tehas on ikkagi projekteerinud selle auto maksimaalselt väiksele blokile, suurt ilma oluliste "aretamisteta" vahele ei pane! Soomes nähtud toruraamide ja klaasplastninaga auto teed minemine ei olnud mul sooviks. Ainuvõimaliku lahendusena paistis kollektorite ülevalt läbi rattakoobaste viimine.

 
 '65 Valiant '99 American Car Showl: 360 CID + B&M kompressor
Paraku rikub termoisolatsioon kogu kapotialuse ilu ja soodustab kollektori roostetamist
 

Käisin siis mööda messe (ehituse ja tööriista omi), et leida mõni metallitöötlusfirma, kes oleks suuteline mulle spetsiifilised kollektorid valmis tegema. Parimal juhul suudeti öelda, et "tooge auto siia, siis vaatame, kas suudame midagi teha". Mind see ei rahuldanud ning pakutud hinnad olid ka vastuvõetamatud (kõikusid 15000 raha kandis). Siis proovisin veel kollektoreid teistpidi tõstes asja lahendada, kuid ka see ei andnud mingeid tulemusi. Meeleolu ja tehatahtmine olid kadunud ja nii seisiski Ply kere kuude kaupa ning kogus tolmu. Vaikselt puhastasin, värvisin ja paigaldasin muid küljest võetud osi. Mingit erilist "arengut" ei toimunud. Oli talv 97/98.

Märtsis 98 sai rumala peaga lubatud tuntud raadiohäälele, kooliõpetajale ja vanamootorrattafanatile Tõnu Piiburile, et 27. aprill tulen näitan oma Plyd tema korraldataval laste liikluspäeval Lasnamäel. Tegelikult lubasin selleks, et ennast sundida autot valmis tegema. Erilist usku sellesse ei olnud, sest aega oli vähem kui 2 kuud ja seis oli alljärgnev: põhi lahtilõigatud ja uusi plekke valmis polnud; kerel küljes vaid uksed-tiivad-klaasid-stanged; vahel mootor, mis sinna ei mahu; originaalmootor Kelmikülas Heina tänaval töökoja taha rauahunnikusse visatud ja kes teab, kas alleski!; elektrisüsteem ja salongisisustus ikka veel kodus õuemajakeses ja olematu korrasolekuga.

Esimene käik oli Viki juurde mootorit otsima. Alles oli - ja täiesti komplektne! Käigukast, täispikkuses "püksid" ja summutid olid kogemata töökotta sisse seina äärde jäänud, seega ka alles. Algus oli paljutõotav ja usk endasse hakkas tagasi tulema. Ma ei hakka siin üksikasjalikult "loomepiinasid" kirjeldama, kuid öötunde kulus selle pooleteise kuu jooksul palju. Ikka nii, et õhtul peale tööd koju, kõht täis, mustad riided selga ja töökotta tagasi. Kuid alati varastel hommikutundidel koju jõudes ootas mind soe vesi (ehk köetud pliit), valmis kohv ja söök, ning soe voodi. Tiina oli ka hakanud Plyd armastama...

Mootorit lahti võtta ei jõudnud, lihtsalt puhastasin ja värvisin väljast ära. Samuti ei jõudnud (tegelikult polnud raha) teha täielikku uut sisustust, kuid uued küljepolstrid õmbles Tiina kodus siiski valmis. Muu läks nagu ta läks. Põhja keevitasin ikkagi suurt mootorit silmas pidades kokku; ohjeldamatu pisidetailide puhastamine-värvimine, poltide-mutrite asukoha meeldetuletamine ja kadunud mehaanikaosade otsimine võtsid oma aja; mootori uuesti käima saamine oma; elekter ja armatuur oma aja. Kuid valmis ma ta sain ja isegi varem - 25. aprillil 1998.

Kõik paistis ilus kuni 26. aprilli õhtuni. Hommikul olin käinud ülevaatusel, Plyl midagi väga viga polnud. Kõik süsteemid töötasid, mootor suitses veidi ja kippus keema, kuid läbi lasti. Öeldi veel, et sellise autoga ju niikuinii iga päev ei sõideta ning üle 25 aasta vana "natukene ju võib ka". Kuid õhtul otsustas Ply ennast lastele järgmine hommik mitte näidata. Radiaator läks pauguga lõhki! Ole mees ja leia öösel uus radiaator! Seesama kunagine Fury omanik Janek tuli mulle appi "Kolgata tee" lõppfaasis.

Terve radiaatori leidsime koduhoovis seisvalt '39 Ford Taunuselt. Kuna radiaator polnud enam originaal, vaid mosse 402 omast ümber tehtud, võis toda rahuliku südamega muuks kui uunikumi taastamiseks kasutada. Ei sobinud mitte üks lõdviku asukoht, maht ja pindala olid originaalist kordades väiksemad, kuid see meid ei heidutanud. Kui on lubatud, siis PEAB saama! Koerast olin ju üle saanud, mis see saba siis ka pole. See, mis sellel ööl toimus, on sümbioos ulmest, alkeemiast, tehnilisest leidlikusest, ehteestlaslikust jonnist ja sõprusest, kuid hommikul oli Ply sõidukõlbulik. On kohtasid, kus Ply jonnimine ei aita, sest peremees PEAB oma tahtmise saama. Mina sain. Kuigi tulem kapoti all oli kõike muud kui esteetiline, oma otstarbe ta täitis.

 
 Valiant '00/'01 talvel
 
 

Jälle sõidus
 

Sellest ajast alates on Ply käinud ja ennast näidanud paljudel üritustel üle Eesti, liikluspäevast kuni Vanatehnika Sajandisõiduni. Sekka Vanalinnapäevade, Üliõpilaspäevade ja igasugu muude ürituste avamisi. Haapsalus Augustibluusil 98 sai "naljapärast" käidud ka kiirendamas selle ürituse raames toimunud USA-autode kokkutulekul. Sinisesse vingugaasipilvesse mattununa tuli u. 30 sek. ja "kõva" 100 km/h. Kuid vanima osalenud auto auhinna, 4 liitrit õli, "jõi" Ply häälmeelel ära.

 
 Selline sisu pole mitte tehasest tulnud
 
 

Vahepealsetel aastatel on radiaator asendunud õiges suuruses isendiga, istmed kattunud normaalse riidega, autosistujate garderoob täienenud ajastu stiili riietusega ja kilomeetreid kogunenud mõned tuhanded. Teha on veel palju, sest garaazhi puudumine (oodatud huvitavad pakkumised, sest ma pole ainus õnnetu) ning teised hobid on oma aja ja raha saanud. Kuid lubada võin seda, et vähegi asisematel autoüritustel võib edaspidigi näha rohelist kiiskavat Valianti, millest vaid käigukasti ja tagasilla sisud pole minu näppude vahelt läbi käinud.

 
 Kohtumiseni suvel!
 
 

Suurimad tänud kuuluvad: Tiinale, Mariole, Janekile, "Kassile", Vikile, Indrekule, Fredile, Ammeco Autole ja QX Mööblile. Ilma nende positiivse suhtumise ja abita poleks kuidagi saanud.

 
 
muskelautod | kiirendusvõistlused | tehnika | üritused | autoesitlused | foorum | sõnastik | kalkulaatorid
tqhq'st | sisukaart | e-mail
© tqhq.ee 2000 - 2017. Loe meie materjalide linkimisest ja kopeerimisest.