Kuna muljed eelmise aasta üritusest olid positiivsed, otsustasin, et lähen sel suvel uuesti - paremat ja kättesaadavamat võimalust näha sedavõrd palju kõrgetasemelist usarauda mistahes ajajärgust ja stiilist pole lihtsalt olemas.

Seekord kasutasin Rootsi ja tagasi jõudmiseks Paldiski - Kappelskär liinil sõitvat laeva, see oli lihtsalt odavaim variant. Väljasõit oli natuke närviline, olin just paigaldamas autole uut vedrustust ja kuna selgus vajadus täiendavate detailide järele, siis läks kiireks. Õnneks suutis Topparts vajalikud asjad operatiivselt kohale toimetada ja Autopartneri mehed panid hilja õhtul päev enne väljasõitu ka esisilla paika. Uute detailide toimivust ma kahjuks proovida ei saanud, aga õnneks kõik toimis probleemideta kogu reisi vältel.

Hommikune Rootsi võttis meid vastu paksu uduga, mis päeva saabudes muutus ilusaks päikesepaisteliseks ilmaks. Passikontroll ei küsinudki kuhu minek, auto ja minu seljas olev eelmise BigMeet'i särk oli piisav info meie maalelubamiseks. Kuna aega oli, otsustasin sõita väikse ringiga läbi Uppsala. Suurem osa teest Uppsalani oli kitsas ja kurviline, aga väga hea kattega tee, ja hea võimalus uute vedrustusmodide testimiseks. Igatahes auto püsis teel kui liimitud ja ainus, mis tuju rikkus oli mõte, et miks ei ole Eestis ühtegi nii korralikku teed, kus saaks sõita ilma aukude vahel laveerimata. Västerasi jõudsime kohale pärastlõunal ja kuigi ürituse alguseni oli veel päev aega, hakkas koheselt linna sisse sõites vastu tulema igat karva ja tõugu usaautosid. Näiteks vahetult enne campingusse jõudmist tulid mulle "kiirendussirgel" täiega kiirendades vastu Viper, ZR1 Corvette ja moditud C5 Vette. Esimene päev sai põhiliselt päevitatud ja kõrvalasuvas järves ujutud, ning kämpingus ringi jalutatud ja autosid vaadatud. Rahvast oli kohal kõvasti rohkem kui eelmisel aastal, ilmselt ilusa ilma tõttu. Kahjuks oli palju täispeaga ringi kakerdajaid, aga autoroolis istujad tundusid õnneks kained olevat. Kohal oli ka hulganisti mingeid kohalikke kaitseliitlasi, kes olukorral silma peal hoidsid.

Reede lõuna paiku tehti lennuvälja väravad lahti ja nagu ka eelmisel aastal, oli esimese päeva põhiline tõmbenumber swap-meet. Korraldajad väitsid, et müügilettide kogupikkus oli kolm kilomeetrit ja see võib ka tõsi olla. Igatahes kui oleks midagi vaja olnud, siis ilmselt oleks selle sealt ka leidnud. Kuna aga midagi vaja ei olnud, siis sai niisama pool päeva maha jalutatud. Huvitavana tundusid igasugused vanad usateemalised aksessuaarid nagu coca-cola automaadid, jukeboksid, bensujaamade sildid, külmakastid jms. Need olid küll päris kallid, aga sobiksid garaazhi kaunistuseks ideaalselt, kui seal ka vastav auto sees on. Platsi peal oli autosid vähe - viis-kuussada - ja margiklubid alles tegelesid oma aedikute ning telkide püstiseadmisega. Paari tunniga sai ka selgeks, et selle aasta üritusel on õlle ja muude jookide kulu oluliselt suurem kui tavaliselt, kuna päike säras selges taevas ja sooja oli üle 30 kraadi. Lagedal väljal, ilma ühegi varjulise kohata, oli päikesekiirgus eriti intensiivne ja õnnelikud olid nende autode omanikud, kel masin mingigi varju maapinnale manas.

Õhtupoole panin masinale hääled sisse ja läksin linna peale cruisama. Usarauda oli juba parasjagu, ehk kõik kohad täis, aga liiklus sujus veel normaalselt. Tundub, et parim cruisamisaparaat on van või suurem fullsize, mille saab kohalikke blondiine täis laadida; inimestel seal mingeid suhtlemisprobleeme ei olnud - kui auto või selle omanik meeldis, siis hüpati ühest autost välja ja roniti järgmisesse. Peaaegu igal suuremal ristmikul olid väljas politseipatrullid, aga nad ei tegelenud mitte cruisajate kontrollimisega vaid lihtsalt tagasid, et cruising ei häiriks teisi liiklejaid, vajadusel autodevoolu peatades. Cruisajad liikusid kohati autodega, mis tavaoludes kindlasti koheselt rajalt maha võetakse, samuti istusid reisijad pakiruumis, katustel, vanidel olid uksed lahti jne. - kõik sellised rikkumised, mis meie poolitsal koheselt juhtmed kokku jooksutaks. Ju siis sealsed asjapulgad on aastate jooksul endale selgeks teinud, et silmaklapid peas LE punktuaalse täitmise nõudmine ei ole just kõige efektiivsem tegevus. Kui tänavad olid täidetud aeglaselt edasi veerevate usa autodega, siis tänavate ääres haljasaladel istus vist enamik Västerasi linna elanikest, kes perede kaupa olid cruise'i vaatama tulnud. Seal linnas vist küll harrastajate järelkasvu üle kurta ei saa, kui lastele juba koos lutipudeliga ka tubli annus õiget V8 müdinat manustatakse.

Õhtu pimenedes muutus cruising liiklusummikuks ja otsustasin kõrvalteid pidi kämpingusse naasta. Ümbruskonna teede kaart oli seejuures abiks, tuli küll paarkümmend kilomeetrit ringi sõita, aga see oli pisiasi võrreldes meeter minutis liikuva autodekolonniga. Kämpingus kees elu täiega, autod voorisid sisse-välja, muusika üürgas sajast erinevast helimasinast ja enamik inimesi oli rohkem või vähem auru all. Hankisin telgist ühe sooja õlle ja läksin kämpingu väravate juures toimuvat spontaanset kummikärsatamist vaatama. Kahe-kolme paiku öösel hakkas melu vaibuma ja oli aeg ennast horisontaali visata.

Laupäev algas varajase hommikusöögiga ühes kesklinna kohvikus ja siis oli minek lennuväljale. Väravad avati juba kell 8 ja oli ka põhjust, kuna koheselt moodustus nende taha kilomeetrite pikkune järjekord. Siiski peab ütlema korraldajate kiituseks, et piletimüük sujus tõrgeteta ja järjekord liikus pidevalt. Samuti ei leidunud kedagi, kes oleks vahele trügida soovinud, mis on meie oludes täiesti mõeldamatu stsenaarium, meil on ju privilegeeritud liiklejad, kes peavad enne saama-jõudma lausa arvulises ülekaalus.

Pärast pileti lunastamist parkisin oma auto Rootsi Camaro klubi parklasse nagu ka eelmisel aastal. Tervitasin vanu tuttavaid ja samas sai ka uusi leitud. Vestlesin pikemalt ühe vanema mehega, kes omas veatut 2-gen BB Camarot. Omanik rääkis, et ehitas enamiku autost ise ja aega kulus tal selleks üheksa aastat. Nagu ikka, olid enamik inimesi sõbralikud ja meeleldi valmis oma autodest ja nende juures tehtust vestlema. Minu käest küsiti põhiliselt, et mis maalt pärit autoga tegemist ja vastust kuuldes tavaliselt pööritati silmi uskumatusest - tea miks sealsele keskmisele jänkiautoharrastajale see endise N. Liiduvabariigi ja F-body kombinatsioon nii uskumatuna tundub? Samas need, kes auto vastu lähemalt huvi tundsid, tavaliselt komplimentidega kitsid ei olnud. Meeldiv on, kui inimesed väljendavad oma positiivseid emotsioone ka sõnades, inglasliku viisakusega igatahes tegu ei olnud. Loomulikult ei olnud minu sõiduriist seal eriti silmatorkav ega haruldane aparaat, pigem vastupidi.

Erinevalt eelmisest aastast toimus autode hindamine seekord laupäeval ja kohtunike terava pilgu alt käis läbi sadu tippkorras autosid, mis kandideerisid oma klassi parima kohale. Iga auto juurde käis ka teadustaja asjakohane kommentaar selle margi/mudeli kohta üldiselt, siis konkreetse auto lugu, väike intervjuu omanikuga jms. Kahjuks ei oska kohalikku keelt, seega ei jäi palju huvitavat arusaamatuks.

Platsi peal oli suuremateks klubilisteks väljapanekuteks Mustangi klubi ja Corvette'i klubi aedikud. Omaette aladele olid koondatud ka Trans Am'id, Mopar'id, Buick Riviera'd, Hot Rod'id, Lowrider'id ja ilmselt veel mõned, mis hetkel ei meenu. Lõuna paiku oli plats triiki autosid täis ja kuumus meeletu. Seekord tunduski, et kui tavaliselt on BigMeeti'i probleemiks lakkamatult kallav vihm, mis lennuvälja mudamülkaks muudab, siis seekord mõjus üritusele sama halvavalt halastamatult kõrvetav päike, mis sundis inimesi varju otsima ja muutis autodes istumise võimatuks. Igatahes vahetult pärast seda, kui viimased autod olid sisse sõitnud, hakkas lakkamatu autodevool platsilt lahkuma.

Üritust see muidugi oluliselt ei häirinud, kui platsil on 10 tuhat autot, siis pole niikuinii võimalik kõike haarata. Platsil oli vaatamist küll ja enamgi veel, ning mistahes stiili austaja võis leida sadu huvitavaid masinaid, mida lähemalt uurida ja pildistada. Väljapandud autode seisukord vaheldus täisromust täisrestoni, sekka kujutletaval ja kujutlematul viisil modifitseeritud autod.

Mulle endale hakkasid järjest rohkem meeldima 35-45 aasta vanused fullsize cabriod, jänkilaevade puhatõulisemad esindajad. Teine muljetavaldav kategooria liikureid on kahtlemata hot-rod'id ja ei ole vist ühtegi teist riiki väljaspool USA-d, kus oleks nii palju heal tasemel rodisid kui Rootsis. Vestlesin paari omanikuga ja nad olid meeleldi nõus seletama, mis ja kuidas. See, kuidas vanadele autodele on elu sisse puhutud uue tehnoloogiaga ja maitsekate modifikatsioonidega, on minu arvates üks autoharrastuse ehedamaid väljendusvorme.

Õhtuks tekitati linnavahel terve öö kestev liiklusummik, mida cruise'iks kuidagi nimetada ei saa. Kes just ei soovi tundide viisi teiste masinate keskel töötava mootoriga parkida, sel soovitan laupäeval liikuda linna vahel kas jala või soovitavalt jalgrattaga, kuna vahemaad on seal piisavalt suured. Kes aga plaanib cruisata, sel peaks jahutussüsteem kindlasti korras olema. Ise parkisin auto ühele sobiva taganemisteega kõrvaltänavale ja liikusin jalgsi piki umbes kolmekilomeetrist põhilist cruisingstreeti.

Kogu tänavaäärne oli paksult rahvast täis ja üritus meenutas mingit suurt laata või õllesummerit. Umbes südaöö paiku jõudsin kämpingusse, läbides vahepeal tee peale püstitatud "kohustusliku" burnoutboksi, kus inimesed olid pingid ja toolid maantee äärde tassinud, et kummikärsatamist jälgida. Ise küll keeldusin sellisest esinemisvõimalusest viisakalt aga kindlalt, äsjaostetud rehvide hind oli veel liiga selgelt meeles. Samas, enamik burnoudi jaoks kvalifitseeruvaid autosid seda ka tegid, ning seetõttu hõljus sellel kohal tihe suitsupilv ja nähtavus oli nullilähedane.

Kämpingus jätkus eelmise õhtu läbu, aga pikk päev toimis piisava unerohuna. Pärast paari õlut ühe naabruses resideeruva kohalikuga, kes mulle pikalt laialt oma Võrust pärit naisest jutustas, maitses uni päris hea.

Sellega oli ka Big Meet minu jaoks lõppenud, kuna laevapiletid olid ostetud juba pühapäeva hommikuks. Lahkusin Västerasist umbes kuue paiku ja läbi linna sõites oli selge, et kohalik prügifirma teeb kohe-kohe aasta suurima käibe. Kõik teeääred olid ühtlaselt prahiga kaetud ning eilses burnoudipaigas istus üks väsinud autofänn, keda ärgates ilmselt ei koorma mälestused sellest, kuidas ta sattus tooliga keset põlde ja metsa lookleva maantee äärde istuma. Aga eks sellise massiürituse puhul on läbu paratamatu, ning kahtlemata on linn pärast koristustööde lõppemist tip-top korras ja linna restorani- ja hotelliomanikud endisest rikkamad. Minu jaoks sai selgeks see, et kui tulla siia lihtsalt autosid vaatama, tasub kämpingu asemel reserveerida koht mõnes kesklinna hotellis. Kui aga tulek on suurema seltskonnaga ja kavas lisaks autovaatamisele ka pidu panna, siis on Johannisbergi kämping või Power Camp selleks parimad kohad.

Kel on huvi ja võimalust, soovitan järgmise suve kalendrisse Big Meet'i toimumisajaks üks Rootsi reis planeerida, autoelamus on garanteeritud ka nõudlikumale fännile. Täpsemat infot võib leida ürituse koduleheküljelt www.bigmeet.com.