» muskelautod » pontiac firebird » esimene põlvkond (1967-1969) » 

Sissejuhatus

Kui 27. augustil 2002. aastal veeres GM-i koosteliinilt maha viimane Pontiac Firebird Trans Am, katkes üks oluline ühenduslüli moodsa V8-muskli ja 60-ndate klassikaliste muskelautolegendide vahel. Trans Am oli selle hetkeni ainuke muskelautode hiilgeajal sündinud nimi, mis ühtegi aastat, kuud või päeva vahele jätmata tähistas alati V8 musklit — nii palju, kui ajad seda parajasti lubasid, ja vahel ka rohkem.

Vaatamata sellele ainulaadsele järjepidevusele polnud see kaugeltki esimene kord, kus Firebirdi saatus kaalul oli ja juba sündides oleks temast võinud saada hoopis teistsugune auto kui see, mida me praegu tunneme. Huvitaval kombel võlgneb see Firebird, mis lõpuks reaalsuseks sai, paljuski tänu 50-ndate lõpu ja 60-ndate alguse USA väikeautodele.

GM-i 1960. aastal esitletud Corvairi sportlikum Monza variant näitas veenvalt, et ka väikeauto juures müüb kiirus, või vähemalt mulje kiirest autost – just see võimaldas Monzal müüginumbrites konkureerida Fordi traditsioonilisema, odavama ja edukama, kuid märksa igavama Falconiga. Tänu Monza edule ja läbinägelikele järeldustele, mida Fordi Lee Iacocca sellest tegi, nägi Mustang 1964. a. aprillis ilmavalgust sportliku poniautona, mitte kahekohalise sportautona või veel millegi muuna.

Kuigi sarnaseid ponistiilis sõidukeid oli Chevrolet kavandanud juba 60-ndate alguses, ei peetud margile vajalikuks veel üht väiksemat mudelit Chevy II ja Corvairi kõrvale. Pontiac oli Chevyst natuke kallim mark ja tegeles toona üksnes suuremate autodega. Neli kuud Mustangi fenomenaalset müügiedu oli aga General Motorsi juhtkonnale piisav, et anda 1964. aasta augustis käsk GM-i oma poniauto välja töötada.

Pontiaci mehed eesotsas John DeLoreaniga leidsid, et just Pontiac peaks olema see, kes Fordi Mustangile vastu astub, sest nende värske GTO oli äsja jõudnud tänavatele näitama, kelle käes on performance'i jäme ots GM-is.

Võib-olla just soovist GTO-le mitte liiga otsest konkurentsi pakkuda oli nende juba mõnda aega töös olnud prototüüp Mustangist ja Chevy kavanditest erinev. DeLoreani arvamus oli, et kui rahvale anda soodne, kerge ja kiire kahekohaline auto, unustaksid nad Mustangi olemasolu peagi.

DeLorean oli oma idee juba nii kaugele arendanud, et 1964. aastal valmisid kaks prototüüpi, üks kinnine, teine lahtine, esimene ridakuuega, teine V8-ga. Autod kandsid nime Pontiac Banshee ning neil oli kerge klaasplastist kere ja A-body platvormi (GTO) toekad pidurid ja vedrustus (sh. jäik tagasild), mis kerges autos (ridakuuega napilt alla tonni) töötasid veel oluliselt tõhusamini kui oma algses kodus. Veelgi rabavam oli auto kujundus, mille coke-bottle jooned toovad vältimatult silme ette '68 Corvette'i. Ja Banshee oli reaalne sõitev auto — 4 aastat enne C3 Corvette'i ja aasta enne Corvette'i inspiratsiooniks peetavat Mako Shark II prototüüpi! Tõele au andes tuleb möönda, et C3 oli ka sellel ajal juba kavandamisel, nii et raske on kindlalt öelda, kes millest inspiratsiooni sai, kuid ilmselge oli see, mis auto Pontiac tegelikult oli sihikule võtnud.

 
 '64 Pontiac Banshee ideeauto
Piltide eest tänu / photos courtesy of www.pontiacpower.net ja GM
 

Sama vältimatu oli ka GM-i reaktsioon: kuigi DeLoreani alluvad töötasid auto kallal veel 1966. aasta alguses, öeldi lõpuks sama aasta märtsis DeLoreanile, et Corvette'i turuosa kahandamine pole see, milleks uut autot tehakse ja Pontiaci poniauto tuleb tal ehitada selleks ajaks juba peaaegu toodanguvalmis Camaro baasil. See seadis insenerid raske ülesande ette, kuna neil jäi Pontiaci poniautole Camarost erineva näo andmiseks väga vähe aega ja napilt vahendeid, kuna olulisemaid keredetaile tuli Camaroga jagada.

Töö käigus avastas keegi Pontiacis ka selle probleemse asjaolu, et algsel nimel Banshee on üpris negatiivne tähendus, nimelt on tegu surma ettekuulutava naisdeemoni või vaimuga. Uus ja parem nimi leiti GM-i 50-ndate aastate eksperimentaalsetelt turbiinautodelt, mis kandsid nime Firebird. Nimi tundus igati sobiv olema ja lisaks õnnestus see siduda veel Pontiacile kunagi lähedase indiaanlasteteemaga, kuna just selle rahva sümboolikast leidus inspiratsioon Firebiridi algseks logoks, tiibu sirutavaks punamustaks linnuks.

Kõik detailid hakkasid paika saama ja aeg oli küps auto esitlemiseks avalikkusele.

 

» Järgmine artikkel
 
 
muskelautod | kiirendusvõistlused | tehnika | üritused | autoesitlused | foorum | sõnastik | kalkulaatorid
tqhq'st | sisukaart | e-mail
© tqhq.ee 2000 - 2017. Loe meie materjalide linkimisest ja kopeerimisest.